See ei olnud mingi hetke sööst, vaid plaan oli kahepäevane ringivaatamise tuur teha juba ammu, sest Lea Mangulsonile meeldib niisuguseid asju varakult planeerida ja broneerida. Lea nime ei saa kuidagi mainimata jätta, temata poleks Kasepää rahval sõitu olnud, vähemalt niisugust, sest tal oli isegi ilmataadi või eidega positiivne kokkulepe tehtud.
Esimene peatus oli Tartus Pauluse kirikus, kus meie giidiks sai energiline Kristjan Luhamets. Sellest majast oleme ju kordi mööda sõitnud või kõndinud, aga giidi juhatusel nägime ära ka selle pompoosse sisemuse. On palju remonte tehtud, uus vitraažist ristiga altar, uuendatud laemustrid, giid arvas, et tuhat inimest mahub kindlasti korraga kirikusse. Ürituste kalender on tihe, palju kontserte, pulmi-matuseid, ainulaadsest raamatupoest sai osta nii kirjandust kui palju muud kirikuga seotut. Tutvusime ruumidega, muuseas kolumbaariumiga, kus hoitakse lahkunute urne. Sinna sai ka ainult tuhka paigutada nii, et nimesildid juures. Raamatu, mille ostsime, on kiriku kohta kirjutanud meie giid.
Paljud polnud kaua aega käinud ka Tartu botaanikaaias, parandasime selle vea ja imetlesime sügisesi õuepeenraid ja tervitasime klaasmaja “administraatorit”, musta-valgekirjut kassi, kes jättis oma nime ütlemata. Sai sõidetud ka liftiga, et saada mitmekesist ülevaadet talveaiast, loomulikult fookusesse ei jõudnud kõiki taimi võtta, ikka hetkel õitsejad jäid kõige rohkem silma. Oli näitus õlitaimedest. Edasi viis tee Jõgevestele, kus puhkab ainulaadses mausoleumis kunagise tsaariarmee juht, paljude lahingute võitja, vahepeal sõjaministri ametit pidanud Barclay de Tolly. Nii tähtis mees tulnuks matta Peterburi Kaasani kiriku juurde, aga tema naise sooviks oli, et mehe matmispaik asuks nende pärusmõisa maadel, praeguse haldusjaotuse järgi Jõgeveste külas Helme vallas. Ka naise sarkofaag on väejuhi oma kõrval, seda rüüstati 2011. aasta augustis, samal ajal lõhuti vasaraga ära Kaliningradi oblastis nelja meetri kõrgune malmist mälestusmärk, mille sees oli hõbeanum väejuhi südamega (selles paigas ta suri infarkti, ei langenud otseselt lahingus). Kokku on väejuhile püstitatud kaheksa ausammast. Hauakambri ümbrus on muutunud, võrreldes aastate taguse ajaga – sinna viiv tee ei ole piiratud kõrgete kuuskede riviga, vaid nende asemel sirguvad noored püramiidtammed.
Samasse valda jääb tänapäeval Taagepera loss, mida ka uudistasime. Mõisa on esimest korda mainitud 16. sajandil. Pärast paljude omanike vahetumist said selle endale Strykid. Nemad lasksid 1907-1912 ehitada Eesti ühe suurejoonelisema juugendstiilis mõisahoone.
Pärnus oli avatud koguni toidutänav. Sai papa Janseniga pilti tehtud. Kultuuriampsuks võtsime varakult kohad sisse Lydia Koidula muuseumi vaba-taeva-lava ees, hoone taga ‒ jälgisime üht selle hooaja viimastest “Säärane mulk” etendustest. Näidend meeldis kõigile tänu meisterlikele näitlejatele, sest vanaperenaine oli Indrek Taalma ja nooruke pruut eestlasele kohaste linalakkpatsidega Ago Anderson. Ei puudunud dramaatilised hetkedki, mil peretütar üritas ennast ojja uputada. Muuseumi tutvustasid lahked giidid, üks neist meie maakonnast pärit näitleja Elmar Trink.
Ööbimiskohas, Uulus, ärkasime keset pohlametsi ja meie tubli bussijuht Kalju tegi meile kõigi rõõmuks kohvi puhtast inimarmastusest, eks ta on vist lõokese tüüpi inimene. Ka Pätsi monumendile Tahkurannas ütlesime tere, enne kui ületasime Ikla piiripunkti, kus võttis meid vastu esimene reklaamplakat kirjaga SuPerAlko. Ülejäänud aeg kulus meil Gauja rahvuspargis, kus olime põhiliselt Turaida muuseum-kaitsealal. Luteri kirik, Turaida Roosi haud, skulptuuride park, hiis, Turaida mõis ja linnus… Turaida on endine asula Sigulda linna alal, Koiva paremal kaldal, pidin meenutama. Balti riikide suurimast koopast välja voolava allika veega pesime muidugi silmi, sest siis saab ju veidi vanust maha võtta. Mõni meist sõitis isegi köisraudteel 43 meetri kõrguselt üle Koiva jõe, kust vaadates kõik nagu peopesal oli. Hiiepuude ringist saime jõudu, kogu see sõit viis meid igapäevaelust kaugemale, mida ju tahtsimegi.
EHA NÕMM
