Kuidas eristada valet utoopiast?

Aasatel 1998–2000 oli mul võimalus elada ja töötada Saksamaal Frankfurdis. Frankfurt on enam tuntud pankade ja pankurite linnana, aga see on kindlasti teadusmaailmas tunnustatud ülikooli- ja teadusinstituutide linn.

Kuna minu patroon ja ühtlasi hea sõber professor Michael Stolleis oli erinevalt paljudest minu kolleegidest kohalikus ülikoolis riigiõiguse professor, siis kasutasin minagi võimalust end tema loengutes ja seminarides harida.

Kui palju on õnnestunud varjata?

Kui tänagi tulevad Eestis välja vanad-uued riigireformijad, siis olen alati imestanud, kuidas on neil jätkuvalt jultumust end just selle ala spetsialistideks kuulutada?

Kui tuua meelevaldne võrdlus meditsiiniga, oleks see sama, kui mõni kirurg, kes suudab pimesoolt eemaldada või puusaproteesi kolleegide meeskonnas paigaldada, võtaks kohe ette keerulise südame- või isegi ajuoperatsiooni.

Meditsiinis lõppeks see patsiendi surmaga, aga millegipärast arvavad poliitikud erinevates erakondades, et riigis suuremaid ja väiksemaid ümberkorraldusi teha vaid katse-eksituse meetodil on neil karistamatult lubatud. Kui järjekordselt midagi ebaõnnestub, siis saab alati käsi laiutada ja öelda, et otsuste tegemise ajal ei oldud veel nii targad kui täna on ajakirjanikud, kes mõnest järjekordsest poliitilisest ja majanduslikust prohmakast peale suurte vigade selgumist kirjutavad.

Meil, ajaloolastel, tasuks lausa uurida, kui kaua on suudetud lähiajaloos olulisi planeerimis- ja juhtimisvigu avalikkuse eest varjata. Vahel on vigaseid sihiseadmisi päris hästi õnnestunud pikemaks ajaks ametnike lauasahtli põhja peita. Ja siis saab hiljem nentida, et mis me ikka seda vana asja nüüd meenutame.

Kui vahel peetakse Saksamaal riigiõiguse ja riigiõigusliku mõtte suuremaks keskuseks vana ülikoolilinna Heidelbergi, siis Frankfurdi ülikool oli aastatuhande vahetuseks endiselt väga oluline riigiõiguse keskus. Seetõttu oli sealsetel tudengitel alati võimalus saada heal tasemel õpet klassikaliste riigiõiguse teemadel. Aga süveneda oli võimalik valdkondadesse, mis kindlasti avardavad arusaamist riigist ja selle toimimisest.

Nii luges minu kolleeg Stolleis laiemat kursust poliitilistest ja õiguslikest utoopiatest ajaloos ja ideede arengut vaatas ta päris kaasajani välja. Kuulasin minagi seda kursust, kus võeti põhjalikult läbi eelkõige klassikalised suured utoopiad, mida võiks haritud ühiskond meilgi endale selgeks teha ja igapäevaste ideede omamoodi mõõdupuuks võtta.

Miks on vaja utoopiaid tunda?

Miks on vaja riigi elu korraldamises tunda suuremaid klassikalisi utoopiaid? Siis saame veidigi korrastada poliitilise elu ideestikku, mis viimasel ajal vohab kui umbrohi varasuvel. Sõimates poliitilisi konkurente populistideks, ostetakse reklaamiärimeeste meeskondadelt sama katla poliitilist propagandat.

Haritud kodanikud saavad aru, et kuigi need suured ideed on tänaseni jäänudki utoopiaks, oli nende loojatel mõttejõudu ja usku mingisse ideesse sedavõrd, et nende autoreid saab pidada olulisteks mõtlejateks, kes on mõjutanud lausa maailma arenguid.

Iseasi, kui palju uuema põlve suunajad mäletavad või tahavad mäletada, et nende nn uued ideed on tegelikult varasemate edasiarendused või lausa kordused veidi kaasaegsemas sõnastuses.

Tänases meedias ei taha vaibuda opositsiooni kriitika, et just sel aastal pole teaduse rahastamine hüppeliselt tõusnud. Kas valitsuse väide, et momendil pole riigi selle jaoks raha, on mingi suur reetmine ja valetamine, jääksin mina küll vastuse võlgu.

Majanduslikke „valeprognoose“ on esinenud Eestis pea kõigil valitsustel ja objektiivsuse huvides oleks meil vaja üht tõsist teadlast, kes julgeks lähiajaloo majandusliku mõtte arengu luubi alla võtta, näidates koos nimedega nii need, kes meie majandusliku arengu ideid mõjutasid kui ka neid, kes enda positsiooni on hoidnud kas kõigile poliitilistele otsustele kaasakoogutamisega või lausa kaasakiitmisega.

Ei tohi vabaduse tunnet unustada

Sõltumata teaduse uuematest uurimusetest või naabrite arvamusest, on pigem oluline, mida väike rahvas utoopiateks peab. Eks esimene kandev idee oleks, et oleme üks väga põline rahvas siin Läänemere ääres, kes juba seetõttu peab pingutama, et vere- ja eelkõige keelejoont edasi viia.

Mulle meenub Lennart Meri, kes ütles, et mere ääres elav rahvas ei saa kunagi oma loomult väike (loe: väiklane) olla. Kolmandaks meenub Carl R. Jakobsoni isamaakõnedes öeldu, et olime rahvana juba enne siinse ala ristiusustamist olnud oma aja kohta vabad ja me ei tohiks seda vabaduse tunnet seetõttu kunagi unustada.

Edasi tahaks viidata Jüri Uluotsale, kelle lepingute teooria võib küll edaspidigi leida kitsama eriala spetsidelt ajalooteaduses kriitikat, aga see on olnud meie riigiideoloogia üks suuri mõtteid. Anda rahvale usk, et oleme raskematelgi aegadel suutnud olla sedavõrd vaprad ja visad, et meie esivanematega sõlmiti lepinguid alistumiselgi ja vähemalt kohalikul tasandil jäi kohalikele autonoomia alles.

19. sajandi keskpaigas juhtus paljutki. Eeldused olid kaugemas perspektiivis soodsad omariikluseni jõudmiseks. Oli see siis vallareform, mis andis enam võimalust ise oma piirkonna arengus osaleda. Või laulupidude jõudmine eestlasteni ja siis Jakob Hurda kirjapandud mõõt, et eestlased ei pruugi saada rahvaarvult suureks, aga keegi ei saa rahvalt võtta soovi olla vaimult suur.
20. sajand algas Gustav Suitsule omistatud ideega, mis näitas suunda rahvana avanemiseks, sest üleskutse „olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“ oli unelm, mida Euroopa erinevates kultuurimetropolides elanud noorema põlve eestlased olid omal nahal kogenud ja mida nüüd verevendadele sooviti.

Frankfurdis kuulasin veidi teisest rakursist, et Karl Marxi ideed kuuluvad suurte utoopiate valdkonda. Aga aastatuhande vahetuse eel ei suutnud ma kuidagi vaimustuda loengusarja osast nii, et oleksin hakanud edasi mõtlema, kui suur tegelikult on marksismi utoopia mõju meie poliitilises ja õiguslikus mõttes.

Kuid see on kindlasti päris suur ja ulatub teatud poliitikute kaudu tänasesse päeva. Selle sama marksismi ametliku valitsemise ajal õppisin ülikoolis. Vabal ajal laulsime õllelauas vana sõdurilaulu, mis oli ametlikult kui mitte keelatud, siis kindlasti mitte just nõukogude laulikutesse kirja pandud. Ehk laul sellest, et Eesti piir käiks kunagi vastu Hiina müüri. Kui sellist laulu laulsid meie sõdurid ja tudengid, siis kindlasti on sel suurem tähendus, kui vaid mõnusas õllelauas lauldud mõnel teisel laulul. Aga see mõte on meie kultuuris olemas kui üks omamoodi utoopiline mõõt, mis meenutab, et meile antud maalapp, kus saame enda riiki arendada, omab suurt väärtust, kugi meie rahva ja riigi piirid ei ulatu reaalsuses suure Hiina müürini.

Kust algab populismi retoorika?

Järelikult peame enam hoidma seda, mis meil on. Tõsiste ideede hulgas, milles 1992. aastal põhiseaduse teksti kirja pannes riigirahvana kokku leppisime, on mõte, et eesti keele ja kultuuri hoidmine ongi Eesti riigi kõige olulisemaks kohustuseks.

Eestis on poliitilisi jõude, kes tahaks sellest kokkuleppest taganeda, tuues argumendiks globaalseid arenguid, millega peaksime kaasa minema, eirates varasemaid üldrahvalikke kokkuleppeid.

Jakob Hurt ei kutsunud meid eelkõige varanduslikult rikkaks saama, sest elades suure impeeriumi pealinnas, sai ta paremini aru, millised on meie materiaalse edu statistilised võimalused.

Tänases poliitilises paletis on uuesti välja tulnud poliitik, kelle rolli ei oska me veel ajaloolisse raami panna, sest ta kasutas valimiste võitmiseks hüüdlauset, mille peale osa inimesi tänaseni kurjaks läheb.

Põhiline lubadus oli, et see erakond (peaminister) pidi teadma teed, kuidas Eesti riik saaks lausa viieteistkümne aasta jooksul viie rikkaima riigi sekka maailmas.

Ilmselt oleks selle idee utoopilisuses saanud kahelda isegi põhikooli laps, kes veidi geograafiat õppinud ja arvutada oskab. Kindlasti on neid, kes tahaks taolise idee väljaütlejat kanda ehk isegi utopistide sekka.

Enamik Eesti elanikke ei usu, et roosa tulevikupilt käiks meie kohta. Järelikult oli see teadlik vale juba selle mõtte väljaütlemisel? Kui keegi täna väidab, et taolised poliitilised sihid on välja öeldud vaid selleks, et tõsta riigi soovi teha midagi elanikkonna sotsiaalse hakkamasaamise tõstmiseks, jääb ikkagi küsimus, kas me ei peaks endale selgeks tegema, kus on mõõdud? Kus reaalsed teaduslikult ja majanduslikult kalkuleeritud plaanid lähevad retoorikas üle utoopiateks ja kus algab ala, mida täna väga umbmääraselt nimetatakse populismi retoorikaks?

Aga talupoja mõistusega peaksime siin panema enda jaoks siiski veel ühe mõõdupuu, mille kohta peaksime selgelt ütlema, et siit algab retoorika, mis on lihtsalt vale ja see konkreetne poliitik lihtsalt valetab nii, et suu suitseb.