(Algus 4. jaanuari Vooremaas)
Vahepeal jõuti siis perekonnanimede omistamiseni ja meil on nende abil võimalik kindlaks teha oma esivanemaid umbes 1700. aastate algkümnenditeni välja.
Torma kirikuraamatusse (koostatud 1841 ? 1860 ja 1862 – 1871) sissekantu järgi on võimalik leida Kasepäält juba 32 erinevat perekonnanime.
Toon nad siin ära tähestiku järjekorras koos nimede ja sünniaastatega:
Ado Juhhan Jõgi 1763;
Andrese Jürri Mänd 1796;
Josepi Juhhan Kaitsa 1770;
Karli Hindrik Neimann 1788;
Andrese Jürri Kask 1763;
Ado Marti tr. Ello Nisso 1775;
Toma Reino Marri Kink 1775;
Mihkli Peteri tr. Marri Oia 1778;
Lauri Mart Kiis 1798;
Maddise tr. Marri Pärlin 1798;
Ewa Kohhal 1773;
Maddise Juhhan Post 1783;
Marri Koppel 1778;
Petri Kareli tr. Mai Pri 1800;
Mardi Andres Kriis 1819;
Mardi Jaan Raudsep 1783;
Toma Peter Kuusk 1788
AbramiAbram Rautitz 1793;
Ado Jürri Krawt 1800;
Jürri Rein Rosin 1820;
Ado Rein Lep 1785;
Reino Jaan Sarrapuu 1792;
Ado Mardi Tõnno Lutterus 1820;
Andrese Tõnno Sudak 1796;
Ello Luts 1789;
Tõnno Mihkli Toit 1783;
Andrese Karel Kohhal 1835;
Jürri Reino tr. Kadri Toming 1799;
Jüri Karel Mäggi 1795;
Mihkli Hanso tr. An Treial 1774;
Hanso Tomase tr. Kai Mäkusk 1780;
Andrese Jürri Woder 1796.
Toodud nimedes on esimene nimi isa nimi, järgneb registreeritu enda nimi ja siis perekonnanimi. Isad on oletatavasti eelmise põlvkonnana sündinuna umbes 30 aastat oma lastest vanemad olnud, siis saaksimegi kätte ka nende umbkaudse sünniaasta.
See oleks siis lapse sünniaasta ? 30. Nii on genealoogia uurijad kokku leppinud, et sajandis sünnib keskmiselt 3 põlvkonda.
Nendest perekonnanimedest ei mäleta mina enam külaelanike seas Neimanni, Treiali ja Leppa nimelisi inimesi, lisandunud oli muidugi uusi perekonnanimesid.
Vabam elu
Kasepääl oli ilmselt inimestel natukene vabam seisus, eriti pärast pärisorjuse kaotamist. Kasepää inimesed olevat pidanud tegema ainult mingi arvu abipäevi Torma kirikumõisas.
Et siin vabam elu oli, saabus külla muidugi tasapisi mujalt vabanenud natuke iseseisvamaid inimesi. Elu sundis inimesi leidma endale peale kalapüügi ja põllulappide harimise ka muid oskustöid. Nii tekkisid kalameeste ja põlluharijate kõrvale külla rätsep, kingsepp, puusepp ja ehitustöölised, pottsepp ja lõpuks ametireas aukohal seisnud sepp.
Küla kasvas ja kõik vajasid peale toidu ka riiet, jalanõusid, laudu, pinke, kappe ja vankreid-regesid. Elamiseks oli vaja peavarju ja toasoojust jne. Neid oskustöölisi võis olla muidugi rohkem kui üks.
XX sajandi alguses olevat Peipsi järve tase kõrgem olnud, vesi ulatus pea külaehitisteni välja. Kevadise jääsulamise ajal olevat vahel idakaarte tuultega jää pressinud randa suurtesse kuhjadesse ja vigastanud nii mõndagi kaldalähedast abihoonet.
Kaldale olid ehitatud loomalaudad või saunad. Saunade juures olid hiljem ka tindikala- ja sigurikuivatusahjud. Need ahjud olid ehitatud põhiliselt saviplönnidest ja asusid nn kõdades. Ahjusuu olid avar ja kahel pool seda olid seespool ahjupõrandas süvendid, kuhu pärast kütmist roobitseti kuum tuhk ja hõõguvad söed. Seal küpsetati ka vahel endale söömiseks kaalikaid ja kartuleid.
SULEV KASK
(Järgneb)
