Algus 4. jaanuari Vooremaas
Rannaküla ehk saksa keeles stranddorf Kasepää on sajandeid tagasi tekkinud Peipsi järve läänekaldale Omedu jõe suudmest põhja pool ja asub seal tänaseni. Omedu jõgi ise on leidnud tee Peipsisse, tungides läbi järveni ulatuva voorelõpu madalamast kohast. Enne selle tee leidmist on jõgi olnud sunnitud oma voolusängi mitusada meetrit põhja poole suunama.
Viimase 100 aasta jooksul on küla administratiivjaotuse järgi kuulunud Tartumaa, Jõgeva rajooni ja nüüd Jõgevamaa alla. Administratiivjaotusest olenemata on Kasepää olnud Vooremaa lõpp Peipsi ääres, sest sinnani ulatuvad madalduvad vooremägede lõpud. Teadaolevalt on Kasepää küla mainitud juba 1431. aastal Kivijärve külale kuulunud kalastuspaigana Peipsi järve ääres.
1656 vallutasid aga venelased jälle Tartu ja valitsesid seal kuni 1661 Kärdes sõlmitud rahuni Venemaa ja Rootsi vahel, mil venelased lahkusid Tartust ja Tartumaalt. Edasi valitses pea 40 aastat jälle rahu.
Kaubandus itta toimus nüüd kahjuks Soome kaudu ja Tartu (ainult ligikaudu 2000 elanikku) ja Tallinn kiratsesid. Rootslaste vahekaubajaam Narvas oli aga säilinud ja seal elati kenasti ? elanikke umbes 3000.
Talupoegadest said pärisorjad
Maa jagati aadlike vahel ja selle tulemusena kuulus 1680. a põllumajanduslikust maast riigile ainult 1 protsent, rootsi aadlile 58 protsenti ja saksa aadlile 35 protsenti.
1671. a avaldas Liivimaa kindral-kuberner Clas Tott politsei korralduse, millega talupojad kinnistati maa külge ? seega pärisorjadeks.
Niisiis valitses Rootsi Eestit ja lõpuks tahtis nn. ?talupojakuningas? Karl XI (kuningas 1697-1718) läbi viia mõisate redutseerimise, s.t. riigistamise.
Karl XI lähikondlaseks oli ka Reduktsioonikolleegiumi esimees Klas Hermansson Fleming.
Ilmselt moodustati-rajati ka sellele mehele kuulunud või rendile antud Flemmingshofi mõis redutseerimistegevuse käigus XVII sajandil. Flemmingshofi mõisa alla kuulus ka Kasepää küla. Hiljem oli mõis Laiuse-Tähkvere mõisana tuntud. Siiski on veel XIX sajandi lõpus Torma ? Lohusuu kirikuraamatutes mõne lapse sünnikohaks märgitud Flemmingshof. Laiuse-Tähkvere küla kalapüügikohana Peipsi ääres oli omakorda Mustvee jõe suue juba 14. sajandil.
XVII sajandil olid enamus mõisahooneid veel palkehitised. Metsloomade eest olid mõisaehitised kaitstud lattidest või vitstest punutud taradega. Mõisahooned olid ühekorruselised, küllalt väikesed ja madalad, kaetud kõrge täiskelpkatusega. Koguka mantelkorstnaga köögi ümber koondusid küttekolletega toad.
Vastavalt vajadusele oli köetavatele tubadele ehitatud otsa mitteköetavad, suvel kasutatavad kambrid. Tubade sisustus oli samuti talupoeglikult tagasihoidlik – mõned lauad, toolid, kapid, magamispingid või voodid, paar lauanõude komplekti ja raamatut.
Toitu keedeti sageli veel lahtisel koldel, lihtsad kerisahjud laoti pae- või maakividest.
1695-1697 aastate külmad-sajused suved põhjustasid nälja ja jälle suri umbes viiendik rahvast ( ligikaudu 70 000 inimest). 1697 suri ka kuningas Karl XI ja kuningaks sai ?raudpea? Karl XII, olles kõigest 15 aasta vanune.
Liivimaa ja Eestimaa kubermangu aadlikud on protestinud mõisate riigistamise vastu ja nende juhi Reinhold von Patkuli ässitusel saabki mingil moel alguse Põhjasõda 1700. aastal.
Rootsi väed talvituvad Laiusel
Alul ründas Karl XII taanlasi, venelased piirasid Narvat, tungisid Virumaale ja Tartumaale. Hiljem tuli Karl XII oma vägedega Pärnu kaudu maale ja lõi Narva all tsaariväge – see oli Peeter I väge.
Rootsi väed jäid Liivimaale talvituma- peakorteriga Laiuse ordumõisas.
Laiuse Ordumõisa olid rootslased vallutanud juba 1622 ja seal asus nende linnuse-lääni keskus. 1622-1624 Poola-Rootsi vahelistes sõdades Laiuse purustati, seejärel võeti kasutusele rootsi palgasõdurite majutuspaigana. Linnuse õuel asusid puidust komandandimaja, sõdurite eluasemed, aidad, tallid.
Rootsi aja lõpul ehitati Laiusele puidust elamu, kus Põhjasõja ajal leidis võimaliku olevat talvituda ka kuningas Karl XII oma saatjaskonnaga. Lõplikult minetas Laiuse oma kaitsefunktsiooni 1702-1704. aastate lahingutegevuse tagajärjel. Säilisid ainult maalilised varemed.
1701 tungis Karl XII Riia peale ja lõi seal poolakaid, kes taganesid Liivimaalt. Edasi suundus Karl XII oma vägedega Venemaale, kus sai 1709 Poltaava all lahingus omakorda lüüa. Karl XII selles lahingus haiguse tõttu ei osalenud. Rootslased andsid end vangi ja sellega varises Rootsi Läänemere impeerium kokku.
Liivimaa ja ka Eestimaa võeti Venele ja nad olid juba aastaid võimul enne, kui alles 1721 Uusikaupunki rahuga loovutas Rootsi Venemaale Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa.
Vene kindral ?eremetjev oli siis hoobelnud, et Narvast Riiani ei ole enam kuulda ei kuke kiremist ega koera haukumist. Küllap oli pärast Põhjasõja lahinguid 1711 ka meeshääli vähe kuulda, sest 10 sõja-aasta jooksul oli elanike arv Eestis jälle langenud umbes 120 000 inimesele 350 000 vastu 1694, mil rahvaarv oli jõudsalt kasvanud.
Elu läks aga edasi. Eks aidanud ka 1700/1701 talvel Liivimaal talvitunud sõjaväelased sõjamöllus langenud eesti külameeste asemel iivet tõsta ja rahvaarv oli 1757. aasta paiku paari sõjajärgse põlvkonna jooksul tõusnud umbes 350 000 inimeseni tagasi.
Ka mõnegi Kasepää elaniku esiisaks võis olla Rootsi sõjamees, sest Liivimaal talvitus ju sadu sõjamehi, kes olid täis elujõudu ja Peipsil käisid nad kindlasti ka kalastamas.
Venelastega, rootslastega, poolakatega, taanlastega, sakslastega jne. Peetud lahingutes osalesid kindlasti ka kohalikud eesti mehed ja paljud hukkusid. Sissetungijatel sõdalastel aga polnud kunagi oma naisi kaasas ja kogu ajaloo vältel on võidetud aladel kasutatud kohalikke naisi kas siis vägivaldselt või vabatahtlikult.
Nii tulebki mingi tõenäosusega lugeda meid osaliselt ka eespool loetletud rahvaste segajäreltulijateks. Üles kasvatasid meid muidugi emad ja me omandasime ema keele, mis säilis ja arenes koos ajaga.
Seda kõike võime me ainult oletada. Samuti seda, kuidas ja millistes tingimustes elasid need ajad läbi meie esivanemad ja kes nad üldse olid.
Kirikuraamatutes andmed 1750. aastatest
Peipsi ääres olid neil aegadel kindlasti metsad ja rabad – sood. Arvatavasti pidasid Flemmingshofi mõisaomanikud siin kalamehi kohapeal, kes püüdsid mõisnikule kala ja said ka ise söönuks. Kalamehed raadasid kindlasti metsa, tegid alet ja kasvatasid ka teravilja ja juurikaid toiduks.
Aegade jooksul kasvas elanike arv ja sündisid uued põlvkonnad. 1782 oli juba rahvaloenduse järgi Eestis 480 000 elanikku, neist 90 protsenti talurahvast ja 10 protsenti linnaelanikke.
SULEV KASK
(Järgneb)
