Algus 4. jaanuari Vooremaas
Enne abiellumisealiseks saamist oli vaja aga koolis ka käia. Kirjatööd koolis tehti kivitahvlitele krihvliga. Väike tahvel oli puuraami sees ja sellelt sai hästi krihvliga kirjutatut maha pühkida. Sellist krihvli ? tahvli kombinatsiooni kasutati veel 20. sajandi alguses.
1850. aasta paiku ja edasi õpetati lastele põhiliselt seestlugemist. Kirjutamist õpetati muidugi asisemate vanemate lastele, ülejäänutele öeldi, et mis sa neist varesejalgadest kribid, katsu parem seestlugemine selgeks saada.
Lugemist õpiti kooris veerides. N ? u ? nu, g ? a ? ga = nuga. Naljajutuks vahepeal, et Tartumaal oli sellise lugemise tulemuseks tulnud kooris ?väits?, sest Tartu murdes oli nuga väits.
Pikkadel pinkidel istuvad lapsed nügisid ühe äärepeal istuja vahel pingilt maha, see siis kaebas: ?Papa, nemad trügivad?, millele Papa vastuseks olnud ? ?Joose teisi otsa?.
Kirikuõpetaja kontrollis teadmisi
Koolis oli siis ka veel vitsanuhtlus. Koolipapa Liiv pani patud nädala sees kirja ja kui laupäeval tuli koolivanem kooli katsuma, siis andis ta igale patustajale vastava arvu vitsanähvakuid. Keegi pugeja moodi poistest oli pakkunud kohe: ?Papa, ma lähen toon vitsad ära.?
Enamik koolis 4 jagu läbinud lastest kuhugi edasi õppima ei läinud ja nemad käisid siis iga laupäev usuõpetust kordamas.
Igal kevadel käis kirikuõpetaja kooli ?lahti laskmas?. Kontrollis laste teadmisi usuõpetuses, kirjutas samal kevadsuvel leeri minevaid noori nimekirja, võttis inimesi armulauale jne.
Minu ema sattus 7-aastaselt kooli nii, et enne kooliminekuiga (9 aastat ) käisid lapsed kahel talvel ?näitusel? kooli juures, s.t. näitamas, kas nad midagi juba tähtedest ja arvudest teavad.
Kuna ema olevat soravalt lugenud nii selle aja aabitsast kui ka õpetaja kõrvalruumist toodud lastelehest, siis oli õpetaja August Teder ta kohe kooli kutsunud. Ema olevat siis juba lapsena õhtuti emale?isale ette lugenud romaane ?Garibaldi? ja ?Vürst Gabriel?.
Uues koolimajas oli samuti esialgu ainult üks suur ruum, milles oli 4 pingirida (nüüd juba kahekohalised mustaks värvitud seljatoega ja kaldu sahtellauaga koolipingid) ? iga järgu (klassi) jaoks üks rida. Kooliruumis oli ka harmoonium. Selle rikkumist alustasid pärast juba Teise maailmasõja ajal koolimajja majutatud sõjaväelased ja hiljem (1945?1947) koolipoisid, kes vedasid aidas seisnud harmooniumi küljest viled ka laiali.
Ministeeriumikoolis käis õppetöö vene keeles
Õppetöö kestis 4 aastat. Kõigi 4 järguga tegeles ainult üks õpetaja. Vanematele anti mingi kirjalik töö selleks ajaks, kui nooremad valju häälega veerides lugema õppisid. Mõningaid tarkusi õpiti ka koos, kindlasti oli selleks usuõpetus. Õppetöö oli seal muidugi eesti keeles. Ema Katariina õppis seal 3 aastat ja edasi sattus ta Tiheda Ministeeriumikooli, kus õpetajateks olid Judenkov ja eestlane Jõgi, seega juba kaks õpetajat. Seal toimus õppetöö ainult vene keeles.
Sel ajal oli ehitatud Tiheda koolimaja uut (praegust) kivihoonet. Ema isa töötas seal ehitusel ja ema viis talle sinna süüa järele. Judenkov veeniski tüdrukutirtsu isa kaasabil sinna kooli tulema vene keelt õppima.
Kuna õppetöö käis ainult vene keeles, siis pidi tüdruk alguses lihtsalt kõik pähe õppima, aga pärast kaheaastast õppimist sai ta 5-klassilise ministeeriumikooli lõpetamisel tunnistuse, millel olid kõik hinded ?otlit?no?.
Selle tunnistusega läks Katariina Kuusk Mustvee Linnakooli, kus õppis veel kaks aastat. Nii valdas see noor külatüdruk nii kirjas kui suuliselt eesti ja vene keelt juba 14-aastaselt ja omas selle aja kohta kena põhihariduse.
Isa Osvald Kask (sündinud 1894. aasta 28. aprillil) oli ka 6-klassilise haridusega kakskeelne mees. Tema vene keel oli tehniliste oskussõnade poolest aga rikkam, sest ta oli enne Oktoobrirevolutsiooni töötanud Petrogradi metallitöötlemistehases. Selle nime ma ei mäleta ja ka dokumendid on kaduma läinud. Isa töötas seal treipinkide seadistajana ja treiterade ettevalmistajana 6 tema käe all töötanud treialile. Sel ajal nimetati selliseid uuemaid moodsamaid treipinke revolverpinkideks. Teenistus oli hea ja ta nautis seal korralikku poissmeheelu.
Sidemed Peterburiga
Peterburg ? Petrograd ? Leningrad ?Peterburg. Selline on selle linna nimede jada, mida meie põlvkond tundis ja teadis Leningradina. Nimetus Petrograd oli kasutusel 1914 ? 1924. Siis nimetati Leningradiks ja pärast 1990. tagasi Sankt-Peterburiks, millist nime kandis linn enne 1914. aastat.
Selliseid nimesid kandnud linnaga on kogu Eesti ja eriti meie Peipsiäärne elanikkond olnud seotud juba rohkem kui 100 aastat.
Revolutsioon tõi eestlased koju
Nagu eespool öeldud, oli 19. sajandi keskel juba väljaränd Venemaale alanud ja ka Peterburi läksid inimesed meilt tööd-teenistust otsima. Minu isa vanem õde Adele Kask oli seal, tutvus Petrogradis oma eestlasest mehega, abiellusid ja tütredki sündisid seal. Tütred oma eestlastest meestega sattusid omakorda Teise maailmasõja eest Eestist põgenedes Kanadasse.
Noorema tütre tütar abiellus seal veel eestlasega, kelle esivanemates võis olla juba rootsi verd (pärit Eesti põhjarannikult) ja nad läksid USAsse elama. Nende poeg on samuti USAs ja abielus tõmmunahalise kauni hindulannaga ja neil on kaks poisijõmpsikat. Siin teile veel üks näide rahvuste jagunemisest-segunemisest. Mis rahvusest need poisid nüüd siis on? Vist lihtsalt ameeriklased, kes räägivad ameerika inglise keelt.
Petrogradis elas koos seal teenivate sõjaväelastega enne revolutsiooni erinevate arvamuste järgi 80 000 – 100 000 eestlast. Nende seas olid ka isa Osvald Kask ja 14-16- aastane neiukene Kati Kuusk (minu ema), kes oli ühes õmbleja perekonnas abiliseks- jooksutüdrukuks ja viis ka klientidele valmisõmmeldut koju.
Emaga abiellusid nad aga 1923. aasta veebruaris kodukülas, Petrogradis ei teadnudki isa vist veel Katariina sealolekust.
Ilmselt oli selleealistest veel inimesi Kasepäält Petrogradis ja ka linnalähikonnas. Revolutsioon oma korratuste ja toidupuudusega ajas aga enamuse eestlastest koju tagasi ja nii tulid koju ka minu vanemad.
SULEV KASK
(Järgneb)
