Inimeste, eriti nende vastutustundliku osa kaasamine ühiskonna turvaliseks muutmise protsessi on alati tervitatav. Eesti kodanike hulgas on vabatahtlikkus saanud normiks – kuulutakse nii kaitseliitu kui ka abipolitseinike ridadesse. Vahel isegi samal ajal korraga, nii et samal operatsioonil või õppusel peab täitma mõlema kohustusi. Nüüd on kord vabatahtliku keskkonnakaitse käes, mis sedakorda on küll jõudmine unustatud vana juurde.
Sagenenud on valvsate kodanike hulk, kes numbrile 112 helistades annavad teada kummalisest käitumisest liikluses või numbrile 1313 keskkonnahäirest. Keskkonnainspektoritel pole sellisel kujul organiseeritud abijõude, nagu teistel õigus- või jõustruktuuridel. Nii tegi keskkonnaminister Rene Kokk sise- ja justiitsministrile ettepaneku, kaasata keskkonnajärelevalvesse vabatahtlikud abiinspektorid.
Inspektorite haridusest
„Juba praegu on palju tähelepanelikke inimesi, kes meile aeg-ajalt rikkumistest teada annavad. Hea näide on vabatahtlikud kalakaitsjad, kes aitavad sügisesel kudeajal keskkonnainspektsioonil röövpüüdjaid tabada. Kohusetundlike kodanike korrakaitsesse kaasamisel saame juurde võimekust rikkumiste avastamisel ja avaliku korra tagamisel,“ ütles Kokk. Minister lisas, et abiinspektorite õigused ja kohustused hakkavad olema sarnased abipolitseinike omadega.
Keskkonnainspektsiooni juht Olav Avarsalu: „Keskkonnakaitse abiinspektori staatus ei oleks Eestis uudne. Abiinspektorid abistasid meie inspektoreid kuni 2001. aastani, kuid uue keskkonnajärelevalve seadusega sellest loobuti.“
Avarsalu sõnul puudus toona avaliku korrakaitse selge regulatsioon ning abiinspektori roll ja õigused ei olnud selgelt arusaadavad. Praegu kaalutakse alternatiive ja küsitakse huvigruppide tagasisidet, kuidas abiinspektoreid kaasata. „Kui abiinspektorite õigused, kohustused ja hüved saavad seadusega reguleeritud, hakkame praktilisi küsimusi lahendama,“ lisas Avarsalu.
Siinkohal näide elust. Ühel RMK matkaraja peatuskohal, maalilise järve ääres, on igameheõigusega igati seaduslik kasutada lõkkeaset, kui kõrvalasuvas renditavas puhkemajas pole elanikke. Maja on ajutiselt remondiks suletud ja üürida seda ei saa. Kui maja on renditud, võib sealsel hooldatud ja niidetud territooriumil ka telkida.
Peatuspaika on saabunud neljaliikmeline perekond kahe eelkooliealise lapsega, soovides testida kaunil kevadisel päeval oma uut telki, millega suvel reisile minna. Lapsed hullavad ja on rõõmsad, lõkkeasemel on kuumutatud nii vahukomme kui ka viinereid. Äkitselt saabub kohale auto, millest väljab tige proua, kes asub ilma pikema sissejuhatuse ja enesetutvustuseta kärkima, et mis pidu siin käib. Perekond tunneb ennast süüdi ja asub ootamatust rünnakust häirituna ennast kaitsma.
Proua jätkab etteheidete tegemist ega leebu. Küsimusele, kuidas siis õige on, vastust tal pole. Hiljem selgus RMKs, et arvatavalt oli tegu külalistemaja hooldajaga, kellele valvsad naabrid olid märku andnud, et rikutakse seadust.
Mida loost järeldada? „Loomulikult on väga tänuväärne, et inimeste õiguspärast käitumist jälgitakse ja võimalikele eksimustele tähelepanu juhitakse,“ kommenteeris Jõgevamaa keskkonnainspektsiooni büroojuht Dora Kukk.
Töö nõuab ka teadmisi
„Samas, kui avalikku korda valvavad inimesed, kes kompenseerivad oskamatuse suhelda keeldude ja käskude jagamisega, võib lõpptulemus oodatust teistsuguseks kujuneda. Selle asemel, et aidata leida telkimiseks ja lõkke tegemiseks sobiv koht, peletatakse nad loodusest hoopis minema. Vaevalt selline vahejuhtum kodanike õiguskuulekust või usaldust riigi vastu suurendas.“
Keskkonnainspektoreid valmistab ette Räpina aianduskool, kuigi mitte kõik pea 30 lõpetajast ei tee oma praktikat inspektsioonis. Esmane väljaõpe aga saadakse. Õppekavas on ohtralt aineid eluslooduse vallast, keskkonnafüüsikat ja keemiat, lisaks keskkonnaõigust ja muud. Ka suhtlemisoskuse õppimine on olulise tähendusega. Kursusel õpitakse kaks aastat, mis kätkeb endas üsnagi pikka praktikat töökohal.
Keskkonnainspektori töö, nagu ka politseiniku oma, nõuab peale jõu ka teadmisi. Alates menetlusoskusest ja lõpetades elementaarsete loodusteaduslike tõdede tundmisega. Neid võib saada ka kogemusega, kuid targa ja nutika ühiskonna eelduseks võiks ja peaks olema haridus.
Silm harrastuspüügile
Kurb on see, et riigistruktuuridel ei ole hoolimata sellest, et õppe maksab kinni maksumaksja, pakkuda lõpetajatele piisaval arvul töökohti. Inspektsioonis saavad tööd vähesed. Kui riik hakkab kulutama abiinspektorite väljaõppeks vahendeid, siis kas poleks enne kasulik üle vaadata juba tehtud kulutused ning kaasata inspektsiooni töösse erialase ettevalmistusega inimesed? Miks me neid spetsialiste üldse ette valmistame, kui me neid ei kasuta?
Juba praegu helistatakse keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313 iga pisemagi maastikumuutuse puhul. Tihti peetakse igat lageraiet metsavarguseks ja iga kevadel langetatud puud linnupesa hävitamiseks. Kui aktivistidel on võimalus esitleda end keskkonnakaitse abiinspektorina, peatuvad metsatööd vist Eestis üldse. Tuleb hoolega kaaluda, milliste probleemide ees me seisame, kui kaasame tänapäevasesse keskkonnakaitsesse entusiaste, ja mõtlema, kas lõpptulemusena on kasu kahjust suurem.
Inspektoritööga kaasnevad peale looduses liikumise, luuramise, kontrollimise ja rikkujate tabamise ka paljud strateegilised saladused, mis ei tohiks jõuda organisatsioonist välja. Kontrolliplaanid ja reidikavad ei tohi lekkida, vastasel korral muutub järelevalve mõttetuks. Tuleb hästi läbi mõelda, kuidas on võimalik koostöö ning kui palju on üldse võimalik vabatahtlikke kaasata. Jõgevamaal, kus jõgesid-järvi palju, oleks vabatahtlikke vast kõige parem rakendada harrastuskalapüügi järelevalves.
Kukk nendib praktikuna, et vabatahtlike keskkonnakaitse abiinspektorite töösse kaasamine on iseenesest hea mõte ja ametnikkonna vähenemise tingimustes vajalik.
„Abiinspektoriks saamisel peavad olema täidetud olulised kriteeriumid, peab olema nii vastav haridus, tööks sobivus kui ka väljaõpe.“
INDREK SARAPUU
