Andres Nukka, autojuht:
?Helkuriga on kindlasti ohutum. Minul küll helkurit ei ole, sõidan autoga ja jalgsi tavaliselt ei käi. Pimedatel teedel ja tänavatel kohtab helkuriga käijaid päris vähe. Helkivaid riideid ja helkureid kannavad rohkem lapsed, vanemad inimesed on tavaliselt tumedas riietuses ja helkurita. Kui vastutuleva auto pimestavas tuledevihus sellist kogu alles viimastel sekunditel näed, ajab küll vihale. Helkur aitab teha sind märgatavaks autojuhile, kuid ei ütleks, et pimedal ajal oleks kuigi turvaline. Oled sa Helsingis, Turus või Tallinnas ? väike hirm oma turvalisuse pärast on ikkagi. Aga pole mingit mõtet otsida ilma tõsise vajaduseta just neid pimedaid kohti, näiteks Kopli liine. Olen kogenud, et ühe enam tagab meie turvalisust ka politsei. Oli juhtum, kus paar korda käidi mu auto kallal ja politsei teatas, et pätid on tabatud.?
Johannes Taevas, invaliid:
?Ilma ma liikuda ei saa, mul on kepp turvalisuse pärast alati kaasas. Tänavatel on nüüd jää lume all ja ega ma enne edasi astu, kui olen veendunud, et minu ees käiv kepp ei libastu. Talveks panin kõndimiskepi kummile turvanaela otsa. Olen endine autojuht, nüüd on mu kepp nagu naastrehv. Igast kohast ei julge ka läbi minna, sest kardan libastuda. Olen nõnda palju põrutada saanud, et turvalise kukkumise juba ära õppinud. Kui kukkuda, siis alati poolpöördega, lapiti maha prantsatamisel võivad kondid katki minna. Jõgeva on küllaltki turvaline linn. Ülekäiguradadel, mis siin küllaltki uus nähtus, annavad autojuhid jalakäijatele eesõiguse. Linnas on ka pimedaid kohti, näiteks Piiri park. See ongi vist ohtlikum. Nüüd saadi piiri ristmik ja tänav ilusasti korda ? nagu suurlinna värk.?
Ly Vaher, farmibgrigadir:
?Oleneb sellest, kus käia ja olla. Ei ütleks, et ka pimedamal ajal pole turvaline. Peksasaamistest ja vargustest on igalt poolt kuulda. Aeg, kui majaukse ette sai panna vaid luuavarre, et külaline teaks, et pererahvast pole kodus, on kahjuks möödas. Arvan, et külakohas on elada turvalisem kui linnas. Aga suurlinnas Tallinnas, kus mu tütar elab ja tuleb õhtul töölt kella üheksa-kümne ajal, pole temal turvalisusega probleeme olnud. Politsei liigub, ka meil on konstaablit näha, see annab julgestust. Pimedal ajal tähistan end helkuriga, neid on mul isegi mitu. Kuigi ma suurele maanteele tavaliselt ei lähe, kõnnin külateel, kus autod ei liigu ja vastutulijad on samasugused liiklejad nagu minagi. Kardan vaid, et mõni roolijoodik või kihutaja võib meid alla ajada. Pikknurme kandis tuleb karta ka hunte ja hulkuvaid koeri.?
Endel Kiisk, põltsamaalane:
?Liigun õhtul ja öösel küllaltki vähe, aga kui vaadata, milline seltskond on hommikul linnapargis, siis tundub, et turvatunne kaob. Politseinikke ja turvatöötajaid näeb päeval rohkem kui õhtutundidel, võiks olla vastupidi. Sõidan autoga normaalse, lubatud kiirusega, kuid väga tihti kihutatakse minust nagu postist mööda. Ja ikka need roolijoodikud. Kas siis tõesti ei leita nende suhtes efektiivset lahendust. Pakun välja, et kes teist korda purjuspäi sõidab, sellel load ära ja auto sundmüüki. Ja veel: bensiinijaamadest viin välja, see pole koht, kus alkoholi müüa. Propaganda on kõva, kuid helkureid kantakse siiski veel vähe. Helkurit peaks kandma ka linnas pimedatel ja kõnniteeta kõrvaltänavatel käies. Põltsamaa vajaks kõnni- ja jalgrattateed kuni Puhu ristini, sest sellel lõigul on väga tihe liiklus.?
Leo Andron, insener:
?Pole ohtu ega midagi. Helkur on pidevalt kaasas ja tööriietel helkivad ribad. Tavaliselt sõidan hommikul tööle ja õhtul koju autoga. Koolilapsed tavaliselt kannavad helkureid ja neid märkab ka lähituledega sõites juba saja meetri kauguselt, kuid enamik vanemaid inimesi kobab siiski pimeduses. Kui viimasel sekundil märkad sellist tumedat kogu auto ees, siis tuleb endalgi värin sisse. Uuematel jalgratastel on helkurid küljes, külavahel sõidetakse tavaliselt vanemate ratastega, nendel pole tulesid ega midagi. Liigeldes ma enda pärast ei kardagi, aga kunagi ei tea, milline tolvan vastu juhtub, kes arvab, et iga tee on vaid tema jaoks. Arvan, et kümme-viisteist aastat tagasi oli turvalisem. Nüüd on palju noori pätte, kes tahavad käsi ?treenida? ja võivad võtta sind poksikotiks. Eks nad ole endale ka ?julgust? sisse tõmmanud.?
Maire Paju, sotsiaaltöötaja:
?Pimedal ajal ma väljas tavaliselt ei liigu. Aga ma ei karda ei pimedat, kolle, rotte ega pätte. Kui hakata kõike kartma, siis võidki kartma jääda. Usun, et maakohas on elu turvalisem kui linnas. Külas on kõik teada, kes ja kus liigub. Võõraid kohtab siin harva, meil Pala vallas näeb ka politseid küla vahel sõitmas. Keset teed ma ei käi ja libedaga ei torma. Vahel siiski juhtub, et pimedal ajal unustan helkuri taskusse, kuid elukogemused on õpetanud olema ettevaatlik ja käima ikka vasakul teeserval. Rohkem muretsen ma laste ja lastelaste turvalisuse pärast. Hea, et lastele jagatakse helkureid koolis ja lasteaias ning õpetatakse ohutut liiklemist. Kui ise saan läbi ühe helkuriga, siis lapsed peaksid kandma mitut.?
ARDI KIVIMETS
