Margi Ein, poliitik Põltsamaalt:
“Pole seda rehkendanud, kuid arvan, et olen selline, kes eituse asemel ütleb rohkem “jah”. Loomulikult tuleb vahel, kui see väga vajalik, ka eitavalt vastata, ja siis ma nõnda ütlengi. Enne aga kaalutlen põhjalikult, et miks ma ei saa jaatavalt vastata. Lahendamatuid olukordi ju pole, kuigi mõni asi hetkel väga keeruline tundub, ei oska sellele lahendust leida ja tekib tahtmine “ei” öelda. Kuid aeg annab arutust. Kui mõtlema hakata, siis annab nii paljutki positiivselt lahendada. Ma katsungi elu niimoodi sättida, et see oleks võimalikult jaatavalt korraldatud. Kui olen kellelegi midagi lubanud, siis püüan oma sõna pidada. Ma ei taha kedagi petta.”
Tiit Tõnts, jõgevlasest ehitusmees Helsingis:
“Seda tuleb öelda küllaltki harva, rohkem ikka “ja-jaa-jah, kyllä, “yes”. Peab eluga hakkama saama, oma ja teiste tegemistesse positiivselt suhtuma. Ja kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Küllap on vanajumal loonud mulle sellise iseloomu, et mul on väga raske kellelegi “ei” öelda. Naise käest saangi tihti pragada, et ei oska teiste abistamisest ära öelda. Oma tööde ja tegemistega olen püüdnud saada ise hakkama, aga mõnikord, kui mul on olnud hädasti abi vaja, siis olen saanud kiire “ei!”. Nii see on ? keeldumise jaoks võib alati leida põhjust. Jaanuaris esitasin Kultuuriministeeriumile taotluse kino taaskäivitamise toetamiseks Jõgeval. Senini pole vastust tulnud, aga aasta pole veel läbi ja mine tea: üllatus, üllatus, ehk seekord polegi see eitav.”
Arvi Kesküla, raamatukirjastuse müügiesindaja Põltsamaalt:
“Ei, nojah. Vaata – hakkasingi sedamoodi rääkima. Need “ei-noh-ee?d” on sõnakõlksud, mis aitavad vastusega viivitada. “Ei” ütlemisega pole ju kunagi kiiret, päris umbropsu ei saa seda ka öelda. “Ei” on kiire tulema, aga enne, kui seda öelda, peaks kaaluma: äkki on mõnes pakkumises kasutegur sees. Kui keegi pakub mulle telefonitsi mingit kaupa, siis ma ütlen sellest kohe kindlasti ära, sest ega põrsast kotis osteta. Hullem lugu on siis, kui öeldud jah-sõna muutub hiljem “eiks”. Näiteks abiellujatel, kel hetkel on altari ees meeletud tunded ja jah-sõna juba ammu huulil, aga juba varsti muutub eituseks. Aga teisalt ? kui alati teaks, et jaatus võib muutuda eituseks, siis oleks elu üksluisem.”
Juhan Telgma, looduskaitsja Tormast:
“Sidesõnana küllaltki palju, kuid kui oled juba küllaltki pikalt elanud, siis tead, millega riskid, kui liiga kiirelt “ei” või “jah” ütled. Loomulikult püüan ma võimalikult sageli öelda “jah”, sest rõhuvas enamikus on inimesed väga head ja ma püüan neile võimalikult palju vastu tulla. Ma ei taha oma jah-sõna lörtsida ja antud sõna tagasi võtta, seepärast kaalutlengi, kas suudan oma antud lubadusega suurema või väiksema vaevaga hakkama saada. Mis puutub aga minu ametialasesse töösse, siis siin peab suhtuma oma ütlemistesse karmimalt kui isiklikus elus. ELS-i juhi ametit pidades ei esinda ma mitte ennast, vaid pean olema veendunud, et see seisukoht on vastuvõetav ka minu organisatsioonile.”
Ave Säärits, nelja lapse ema Võduverest:
“Millises mõttes ja pealegi: mis asi see “ei” on ja miks te seda just minu käest küsite? Kuulsite, alles ma ütlesin lapsele, et ei tohi minu juurest kaugele minna. Kõige rohkem “eisid” ütlengi oma lastele, sest laste kasvatamise aspektist ongi see väga oluline, et laps teab, mida tohib ja mida ei tohi teha. Samuti peab ema jääma kindlaks oma lubadustele ja ka keeldudele. Mitte nii, et kui laps hakkab jonnima, siis luban talle kõike, mida enne keelasin. Väikestel lastel on periood, kus nad kõike pidevalt eitavad. Mu kõige nooremal on see alles ees. Aga hea, et meie pere sõprus- ja tutvusring on selline, kes ei ole meile kunagi “ei” öelnud.”
Priit Laast, rollerisõitja Palamuselt:
“Praktiliselt iga päev, aga see oleneb teemadest ja probleemidest, mille kohta tuleb eitavalt vastata. Tihtipeale tuleb öelda “ei” ka iseendale. Seda eriti praegusel ajal, näiteks inimestel, kes on riigitööl, ei kuulu tippametnike hulka ja kelle palk kipub juba miinimumpalgale jalgu jääma. Kaubandus- või kultuuriasutustes tuleb siis endale ja oma perele üsna sageli öelda : “Ei, seekord ei saa me seda endale lubada.” Ametiasutustes pole minuga viimasel ajal eitavalt suheldud, sest püüan jääda reaalsuse piiridesse ega hakkagi neid tülitama, kui eitav vastus juba ette teada. Öeldakse küll, et küsija suu peale ei lööda, aga praegusel ajal löövad, ja üsna valusalt.”
ARDI KIVIMETS
