Lauri Ottis, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi IX klassist:
Iga päev sõidan Pajusi ja Põltsamaa vahet. Kodust on bussipeatuseni vaid kilomeeter, busse käib päris tihedalt. Õpilasliini buss on küll paksult rahvast täis, aga see buss sõidab iga ilmaga ja pole minu kooliajal veel kunagi käigust ära jäänud. Käin ka muusikakoolis, siis jõuan koju hilisema bussiga või tuleb isa mulle autoga järgi. Kui ilusad ilmad, sõidan jalgrattaga. Rongiga olen sõitnud väga vähe, Tallinna või Tartusse on mugavam bussiga minna. Esimese lennusõidu tegin mullu suvel, kui käisime lastekooriga “Väike küünal” Saksamaal. Oli väga mõnus.
Väino Luht, pensionil elektromehhaanik Jõgevalt:
Eelistan bussile rongi ja sõidangi ainult sellega, vähemalt paar korda kuus. Ei tea, kuidas teistele, kuid mulle on sobinud nii kellaajad kui sõit ise. Mõned raudtee remondiga seotud ebamugavused on mööduv nähe. Kiirused suurenevad ja teed peavad olema korras, sellest tuleb aru saada. Väga perspektiivikas, kui rööbasbuss mahub kütust vedavate rongide vahele ja sõidugraafikut saaks tihedamaks muuta. Praegune maavanem on majandusmees ja tal on palju häid ideid. Rööbasbuss on kallis ja ma ei looda, et jõuan selle käikumineku ära oodata, kuid sellise bussi idee on õige.
Tanel Viks, remonditööline Põltsamaalt:
Talvel kasutan liinibussi tööl käimiseks, aga nagu libedus kaob, võtan jalgratta. Võisiku ja Põltsamaa vahet käib buss päris tihti, aga ratta eelis on see, et pole vaja piletiraha ega karta bussist mahajäämist. Ainuke häda aga selles, et ei tohi unustada teda lukku panna – muidu oled sõiduriistast ilma ja saad loota ainult oma jalavarjudele. Taksoga olen sõitnud üliharva. See on küllalt kallis lõbu: kui koju sõitmiseks peaks taksot kasutama, siis pole ju mõtet tööl käiagi. Väikese koha eelis ongi see, et ei pea ühistranspordi peale raha kulutama. Ei saa aru, kuidas jõuavad suurlinlased maksta kümneka vaid ühe bussi- või trammipileti eest.
Lembit Tammoja, traktorist Põltsamaalt:
Bussiga sõidan väga harva ja sedagi vaid hädavajadusel: kui on vaja minna matusele, pulma või kedagi haiglasse vaatama. Kui buss ei käi ja on vaja minna, siis tuleb leida raha ka taksosõiduks. Kilomeetritasu on kõvasti tõusnud ja üksnes pealeistumise eest tuleb juba maksta. Mu pikemad sõidud, seda nii bussi kui rongiga, on jäänud vene aega. Siis korraldas ametiühing ekskursioone ja sai kõik Balti riigid läbi käidud, Siberisse jõudsin ka. Ikka rongiga, sest lennukisse pole mul head usku. Bussid on praegu uhked ja nendega on väga mugav sõita. Bussijuhid on ka viisakad ja lipsriides nagu härrasmehed.
Vello Keppart, Luua Metsanduskooli kutseõpetaja:
Hommikul sõidan Jõgevalt tööle ja õhtul tagasi. Vahepeal võeti küll üks liin käigust ära, kuid hiljem pandi tagasi. Praegune bussiliiklus mulle sobib. Tallinna ja Tartu vahet sõidan nii bussi kui ka rongiga. Üldiselt eelistan rongi, kuid niisugust segadust rongide sõiduplaaniga pole vist varem olnudki. Tekivad väga negatiivsed emotsioonid, kui kiirrong jõudis Tartust Jõgevale kolm tundi hiljem. Olen tuline ühistranspordi pooldaja ja ei pea õigeks, kui raske auto kulutab kütust ja saastab keskkonda vaid ühe inimese vajaduseks. Rööbasbussi käikuminek oleks positiivne nähtus.
Katrin Sepp, Räpina Aianduskooli õpilane:
Üsna tihti, sest käin kaugel koolis. Busside saab ikka liikuma, aga otseliine on jäänud vähemaks ja sõit muutunud tülikamaks. Näiteks Koerust, kus ma elan, ei lähe otsebussi Tartusse. Tülikas on teha mitu ümberistumist, pealegi ei jookse sõidugraafikud kokku ja tuleb vahepeatustes oodata. Kõikidel bussidel ei kehti õpilastele hinnasoodustus ja paljud bussid ei tee väiksemaid peatusi. Enamjaolt olen suutnud peatuse küll välja kaubelda. Juhid veidi torisevad, aga lasevad bussist siiski maha. Takso ja rongiga, kuigi raudteejaam pole eriti kaugel, ei ole mul vajadust sõita.
ARDI KIVIMETS