Kui Tallinn on kõigi võimaluste maa, kus liigub ühistransport ning suurematesse linnadesse on korralik transpordiühendus, bussijaamas bussiplaanid korralikult üleval ja võimalus ka infopunktist asjakohast teavet saada, siis maapiirkondades on asjad üsna halvad.
Jõgeval on enam-vähem korralik bussiühendus Tartuga, aga Tallinna käib äripäeviti vaid üks buss päevas. Õnneks liiguvad ka rongid, kuid rongiliikluse peale ei või alati kindel olla.
Viimasel ajal muutuvad rongiplaanid iga kuu, rongid hilinevad pidevalt ja kui meelde tuletada hiljutist streiki, võivad ka üldse tulemata jääda. Samuti jääb arusaamatuks nelja reisirongi mõte, kui aeglane ja kiirrong väljuvad vähem kui tunniajase vaheajaga. Oleks ju loogiline, et inimesel oleks võimalik saada soovitud sihtkohta võimalikult erineval ajal. Vähemalt nii, et soovitud sihtpunkti saaks hommikul vara, keskhommikul, päeval ja ka õhtul hilja.
Selle taustal jääb nii mõnegi bussiliini puhul arusaamatuks, kes küll on teinud uuringud ja kalkulatsioonid selle kohta, millisel ajal kõige rohkem reisijaid on.
Näiteks Jõgevalt Rakverre väljub esimene buss alles kell 11.15. Arvestada võiks ju seda, et tegemist on ikkagi naabermaakonna keskusega, kus töökohti rohkem kui Jõgeval. Samuti on Rakveres kutsekool ja Mõdrikul rakenduskõrgkool, kus õpib üsna palju ka Jõgevamaa noori. See, et õppurid igal hommikul Rakverre kooli saaksid, pole ehk kõige olulisem. Aga kui ka esmaspäeva hommikul ei ole võimalik kooli jõuda, siis see teeb küll meele mõruks. Samal ajal tuleb viimane buss Rakverest Jõgevale kella kuue paiku õhtul, nii et ka õhtuti on Rakverest Jõgevale (ja ka Tartusse) saamisega raskusi. Samas liiguvad bussid sellel liinil päevasel ajal küllalt tihedalt.
Jõgeva elanikul pole Kasepääle asja?
Kui Jõgevalt Põltsamaale ja Mustveesse on võimalik veel saada, siis maakonna kaugematesse kantidesse pääsemine on paras ajakulu ja nuputamine. Jõgeva elanikul ei ole võib-olla tõesti eluliselt oluline Kasepääle, Saarele või Palale pääseda, kuid kaugemate piirkondade elanikud peaksid ikkagi saama maakonnakeskuses oma asju ajada.
Jõgeval on ju siiski kodakondsus- ja migratsiooniamet, pensioniamet, maakohus, maavalitsus ja teised olulised institutsioonid. Samuti on Jõgeval pangakontorid ja automaadid ning küladega võrreldes suurem kaubavalik. Kui asi ei puuduta ametkondlikku asjaajamist, siis ongi paljud kaugema kandi inimesed hoopis Tartu kasuks otsustanud ? sinna pääsemine on mõnevõrra lihtsam. Palalt sõidab Jõgevale ainult üks otsebuss päevas, Kasepäält Jõgevale aga otse ei saagi, enne tuleb kas sõita (või kõndida) Mustveesse.
Kui maakonnasiseselt on bussiliiklus veel kuidagi korraldatud, siis eriline probleem on pääseda ühe maakonna asulast teise maakonna väikesesse külla või isegi alevisse. Näiteks kui on vaja sõita Jõgevalt Olju tee peatusse, kust Rakkesse on seitse ja Vägevale viis kilomeetrit, tuleb Rakvere -Tartu liinil sõitvale bussijuhile ette laulda pähe õpitud laul: ?Tean küll, et ametlikult peatust ei ole, aga olen nõus Rakkesse pileti ostma ja paluks seal peatada….? Siiski tuleb bussijuhtide kiituseks öelda, et kuigi vahel pannakse raha sellise otsa eest oma taskusse või jorisetakse, peatus siiski tehakse.
Vallad avasid ühise bussiliini
Üheks heaks näiteks, kuidas bussiliiklust maakondade vahel korraldada, on see, et Rakke ja Koeru vald tegid uuringu, panid rahad kokku ja avasid ühise bussiliini. Kui mõnel päeval ongi sõitjaid vähe, on liikumisvõimalus ikkagi olemas ja naabervaldade elanikud saavad käia tööl ja jõuavad rongi peale.
Kui nõukaajal olid olemas ooteputkad, olgugi et viletsad, on need tänaseks tihti varisemisohtlikeks muutunud või puuduvad hoopis. Ka olid olemas busside sõiduplaanid, millesse võis uskuda ja nii vähe kui busse ka käis, võtsid juhid bussi otsast lõpuni reisijaid täis. Ja vähegi suuremates jaamades olid ka käimlad, kus ennast kergendamas sai käia, olgugi et neid asutusi just väga hea sõnaga meenutada ei saa. Aga nüüd pole paljudes kohtades selliseidki asutusi. Näiteks Jõgeval pole pissilkäimise kohta ei raudtee- ega bussijaamas ega tegelikult kogu linnaski. Selles mõttes on maakonna väiksemad linnad Põltsamaa ja Mustvee paremas seisus.
Maa-asulate bussipeatustes puudub tihti bussiinfo hoopiski. Seega jääb mõistatuseks, kas reisiliiklus on ikka selleks korraldatud, et inimesed saaksid ühest punktist teise? Kui see nii on, siis peaks ka info kättesaadav olema. Või on reisijate vedu vaid bussifirmade omavaheline konkureeriv võistlus, kus inimese huvid on teisejärgulised.
Igal juhul, kui on vaja iga päev sada kilomeetrit tööle sõita, peaks selleks auto ostma.
EVA KLAAS
