Vene, täpsemalt öeldes nõukogude rubladele ütlesime me hüvasti täpselt viisteist aastat tagasi. 20., 21. ja 22. juunil seisid kõik eestimaalased usutunnistusest ja poliitilistest vaadetest olenemata üksmeelselt rahavahetuspunktide tohutult pikkades järjekordades, et saada rublade vastu tuliuued Eesti kroonid. See oli paljude jaoks võib-olla viimane kord nii pikas sabas seista: krooni tulek lõpetas üsna ruttu defitsiidiajastu ning peatselt võis poest kõike sabas seismata osta ? kui ainult raha oli. Rahavahetuse hetk oli ka viimane, mil enamik eestimaalasi enam-vähem ühevõrra jõukad või vaesed olid: 1500 rubla vastu said kõik 150 krooni, limiiti ületavad rublakogused vahetati ringi juba palju ebasoodsama kursiga (50:1).
1992. aasta kevadsuvi mööduski äreva krooniootuse tähe all. Samuti hindade tormilise tõusu ning sularaha ja tarbekaupade kriisi tähe all. Kõnealuse aasta 9. aprilli Vooremaas kirjutab Jaan Lukas Jõgeva maavalitsuses toimunud nõupidamisest, millel arutati, kuidas saaks sularahapõua tingimustes töötajatele võimalikult õigel ajal palgad ja pensionäridele elatusraha välja maksta. Ning jõuti järeldusele, et hädavajalik on kasutusele võtta Eesti Vabariigi t?ekiraamatud. Jõgeva Maapanga direktor Jaan Klaarmann teatas, et t?ekiraamatud on ettevõtetele ja asutustele võimalik välja jagada juba jooksva nädala lõpus.
Kuu aega hiljem, 7. mail ilmus aga Vooremaas juba Jõgevamaa piirkondliku rahareformikomisjoni teade selle kohta, millised külad või tänavad kuuluvad ühe või teise rahavahetuspunkti piirkonda. Vahetuspunkte oli maakonna peale 20.
Päev XPäeva X, st rahavahetuspäeva hoiti niisama suures saladuses kui liitlaste Normandia-dessandi alguspäeva 1944. aasta juunis. Üks kolleeg meenutas, kuidas ta 1992. aasta juunis perega mõneks päevaks Saaremaale sõitis ning kuidas terve tee arutati, et kas ikka tagasi pääseda ka õnnestub. Ses mõttes, et kui tagasisõiduks bensiini osta on vaja, kas seda müüakse siis ikka veel rublade eest või tuleb hakata sugulastelt kroone laenama.
Alles rahavahetuspäeva eelõhtul, 19. juunil esines peaminister Tiit Vähi avaldusega rahareformi väljakuulutamise kohta. 21. juuni Vooremaas pöördus jõgevamaalaste poole ka Jõgeva maavanem ja piirkondliku rahavahetuskomisjoni esimees Priit Saksing, kes avaldas lootust, et inimesed ilmutavad rahavahetuspäevil meelekindlust ja rahulikkust, ning andis teada, et tingimustes, kus rubla juba kehtetu, võivad inimesed sõita kohalikel bussiliinidel rahavahetuspunkti tasuta.
2. juuli Vooremaast leiame Vaike Käosaare intervjuu Jõgeva postkontoris tegutsenud rahavahetuspunkti nr 1 juhataja Ene Vaiknemetsaga, kes kinnitab, et erilisi intsidente ega suurt trügimist rahavahetuspäevadel polnud. Ka vahetuskomisjoni liikmete suust ei kostnud nurinat, kuigi tööpäevad venisid neil 20 tunni pikkuseks.
?Kahju oli mõnest inimesest, kes tuli t?ekiraamatuga ja vahetamiseks polnud anda rublatki,? lisas Ene Vaiknemets. ?Oli ka neid, kellel jäigi vahetuspunktis käimata ? ilmselt polnud, mida vahetada. Kõige väiksem summa, mida vahetamas käidi, oli 10 rubla.?
Suurem kui rublaAllakirjutanu kuulus sellesse kategooriasse, kellel rahavahetuspäeval 1500 rublat tagataskus polnudki: olime mõni aeg enne seda trehvanud poes kokkupandava jalgratta peale ning raha nn püsikaupadesse paigutamine tundus nii meile kui ka paljudele teistele toonastes oludes kõige mõistlikum tegu. Tuttavaga kroonisabas vesteldes selgus, et tema emale, kel 1500 rubla ammu kenasti valmis oli pandud, torgati vahetult enne rahavahetust ootamatult ja ennetähtaegselt ka pension pihku. Kuna minul ?vahetuslimiiti? lahedasti jagus, lippas tuttav koju, tõi ema pensionirublad ära ja vanainimese mure sai murtud.
Selliseid tuttavate vahelisi tehinguid tehti kindlasti palju. Eelpool tsiteeritud kolleegki tunnistas, et tema lapsepuhkusel viibinud abikaasa vahetas ära ka naabrimehe rublad. Kes pärast pudeli välja tegi. Mille tema ja naabrimees siis koos ära jõid, vandudes sinna juurde, et miks need kroonid rubladest nii palju suuremad peavad olema. Uue rahakoti soetasid kroonide hoidmiseks arvatavasti paljud. Kuigi esimene kaup, mida uue raha eest ostma tõtati, oli enamasti toidukaup. Seda kinnitasid paljud, keda küsitlesin.
Priit Saksing, 1992. aasta juunis maavanem ja piirkondliku rahavahetuskomisjoni esimees, praegu ettevõtja:
?Kuigi rahavahetuspäevil võis oodata sabotaa?iakte ? rahavahetusele eelnesid meie kandis ju üsna ärevad ajad ? möödus tegelikult kõik rahulikult. Oli mõistagi inimesi, kes olid ekslikult rahavahetusnimekirjadest välja jäänud, ent pärast asjade kontrollimist said ka need inimesed oma kroonid kätte.
Tükk tegemist oli selliste inimestega, kes nõudsid häälekalt õigust mitte ainult enda, vaid ka mitme omakandi vanainimese arvel raha vahetada. Paar säärast on nimepidigi meeles, aga las nad jääda minu teada.
Inflatsioon on iseasi, aga üldiselt on Eesti kroon ennast minu meelest õigustanud. Minul küll kahju pole, et meil oma valuuta ikka veel kehtib ning me eurotsooniga liitunud pole.?
Sulev Schasmin, 1992. aasta juunis Tartu Kommertspanga Jõgeva filiaali Põltsamaa harukontori juhataja, panganduses tegev ka praegu:
?Rahavahetuse ajast mäletan kõige rohkem kaht magamata ööd. Rubla viimase kehtivuspäeva õhtul pidid ettevõtted ja asutused nende käes oleva rublamassi kokku koguma ja panka ära tooma. Ja neid toodi miljonite kaupa. Kogu see rublahunnik tuli üle lugeda ja pakkida. Kusjuures ülevalt poolt esitatud vastuoluliste nõuete tõttu tuli juba pakitud raha veel ümber pakkida.
Kõige ?kreisim? oli see, kuidas me tulevase Tartu Kommertspanga pankrotihalduri Urmas Trossiga suurtesse puldankottidesse, mis suuruselt meenutasid kartulikotte, pakitud rublad kahe vana Moskvit?iga Jõgevale tõime. Ega meil mingit julgestust polnud, lootsime põhiliselt sellele, et niisuguseid vanu parsasid ei oska keegi rahaveos kahtlustada.?
Tiina Tegelmann, 1992. aasta juunis tööl Palamuse rahavahetuspunktis, muidu siis ja praegu kultuuritöötaja:
?Mäletan rahavahetuspäevadest ainult seda, et tegutsesime Kevade kolhoosi kontoris raamatupidaja ruumis ning et silm oli päev otsa ainult rahaühikutes kinni: raha pidi ju täpselt klappima. Ei mäleta, et keegi pahameelt oleks avaldanud või et millegi arvel nalja oleks saanud.
Lapsed olid küll väiksed, aga isa sai nendega kolme pika rahavahetuspäeva jooksul kenasti hakkama. Seda enam, et kultuuritöötajate lastel tuleb nii või naa harjuda varakult ise hakkama saama, maksku siis rubla, kroon või euro.
Ma ei oskagi öelda, kas Eesti kroon on mu ootusi õigustanud. Väärtusi, mis minu jaoks kõige olulisemad, mõõdan ma teisiti kui rahaühikutes.?
RIINA MÄGI
