?Kui rahvas, harjund …?

Selle eelviimane värss kõlab järgmiselt: “Aga rahvas ei sure?. Mida peab arvama rahvast, kes küsitluste järgi (õigemini küsitluste alusel tehtud üldistuste põhjal) oma enamikus kaldub Eesti Vabariigi presidendina aastateks 2006-2011 soovima Toomas-Hendrik Ilvest? Kas nii palju rahvast saab eksida? Kas ikka tõega?

Kontrollime. Tartu on olnud Arnold Rüütli kodulinn umbes pool sajandit. Ometi otsustas Tartu Linnavolikogu oma istungjärgul 14. septembril, et siit läheb valijakokku neli reformierakondlast, kes on lubanud hääletada Toomas-Hendrik Ilvese poolt. Vormiliselt omaenese kodulinn praegust presidenti ei poolda. Kindlasti mitte pettumusest linna suhtes. Toetatakse seda, keda pooldavad poliitilised jõud parempoolsetest vasaktsentristideni ja see osa avalikkusest, kelle allkirjad on juba välja toodud (nagu ka need, kes pole oma seisukohast saladust teinud ilma allkirjaga edvistamata).

Samal 14. septembril otsustas Kuressaare Linnavolikogu, et nende poolt täiendavad valijakogu reformierakondlane ja isamaaliitlane-respublikaan. Niisiis on ka Kuressaare Toomas-Hendrik Ilvese taga. Osta kõik Ilvese pooldajad ära kas kindlamate ametikohtade või koolimajade katustega pole võimalik, nii palju neid kohti ja koole lihtsalt ei ole. Hoopis üks osa nendest, kes on viimased viis aastat käinud 24. veebruari õhtul presidendipaari kätt surumas, on hakanud mõtlema eeskätt enesele. Ma ei pea seda kuritegelikuks, kuid viis aastat tagasi oleks pidanud seda juba ette nägema.

Vigu maksab alati otsida, ka enne eksamit. Kui Arnold Rüütli pooldajad juba tänavu kevadtalvel leidsid, et ta kandideerib alles valijakogus, siis ühe põhjendusena anti mõista, et voorud Riigikogus võivad olla kurnavad. Põhjendus oli umbmäärane ja salalik, sest ei öeldud selgesõnaliselt välja seda, kuidas ka Riigikogu võib olla hirmutatav. Ent kandideerimine valijakogu istungi eel on olnud veelgi kurnavam, sest harva on süüdistused ja toetused olnud analüütilised.

Väljaspoole peabki olema labasusest üle, kuid seda kulutavamad on need labasused sissepoole. Kui Keskerakonna juht Edgar Savisaar soovib, et KeRa koostöölepingut hakkaksid toetama teisedki, kuid Eestimaa Rahvaliitu parlamendis esindav Janno Reiljan on veendunud, et rahvas uhub kõntsa Riigikogust minema, siis tõmmatakse KeRa lepingu garant kahe poole vahel ju pooleks! Kui peab olema avatud kogu rahvale, siis milliste inimeste keskel see kõnts tegelikult on?

Ma ei kirjuta nendest asjadest tagantjärele-tarkusega; sellest kõigest on ilma sõimuta olnud juttu kohe algusest peale. Ka sellest, et presidendi elulugu on kasulikum esitada tervikuna juba ette, mitte alles kommentaarina hiljem. Riigivanemale Konstantin Pätsile pühendati tema 60. sünnipäevaks koguteos “K.Päts. Tema elu ja töö. Kaasaeglaste mälestusi? (Tallinn, 1934). Selles leidub ka Eduard Vilde artikkel “?Teataja? juures?, mis pole sugugi apologeetiline. Veelgi enam, korraks arvas raskesti südamehaige Vilde koguni seda, et tema kirjutis ei tohikski ilmuda raamatus, mis on pühendatud inimesele, kes pühendusi ei vääri! Ometi artikkel avaldati ja seda pole põhjust häbeneda ei koguteoses ega praegugi.

Mulle tundub, et sügisel 2005 ? Arnold Rüütli kandideerimine veelkord oli kõne all juba siis ? ei mõelnud keegi eriti selle peale, kuidas võidakse segamini trampida minevik ja kommunism ja ida ja president ja konkreetne inimene ? ning kuidas see kõik võib tunduda õigena ja vajalikuna. Niisugune segitrampimine ei kindlusta lõhede kaotamist ühiskonnas kuskilt otsast.

Omalt poolt arvasin aasta tagasi, et Arnold Rüütel ei kandideeri uuesti, sest ta ei jõua kasvatada uut meeskonda. Kui võitlus valijakogus osutub tasavägiseks, siis see tõendab, et ka Toomas-Hendrik Ilvesel pole tugevat meeskonda, vaid on aktiivsed poolehoidjad. Iseseisvuse kestmiseks on seda vähevõitu. Miks me mängime kogu aeg kaotusseisus?

PEETER OLESK

blog comments powered by Disqus