Mõni aasta pärast Eesti taasiseseisvumist ütles üks endisest kolhoosiesimehest vallavanem ohates: „Küll oleks seda valda hea juhtida, kui neid tüütuid vallakodanikke ei oleks.“
Kipub nii olema, et vallaelanikud ehk pidulikumalt öeldes valijad muutuvad oluliseks mõni kuu enne järjekordseid valimisi. Siis, kui on võimu ligi pääsemiseks vaja piisaval arvul poolehoidjaid koguda. Enamasti lubatakse vastutasuks midagi. Lubadusi on hea jagada, aga tunduvalt raskem täita. Eriti siis, kui volikogus otsustajate sekka ei satuta, vaid tuleb oma aeg opositsioonis mööda saata.
Ajakirjaniku põhiline loomujoon on uudishimulikkus. Seepärast tekkiski toimetuses mõte uudistada, et mis siis möödunud kahe aastaga ühinenud omavalitsustes toimunud või muutunud on. Et kuidas kõige olulisemad suunanäitajad ise oma seni tehtud tööd hindavad ja kas nad on olukorraga rahul.
Mõeldud, tehtud. Siis aga selgus, et osa neist, kes 2017. aastal ise oma kirjatükke ja programme ajalehe veergudele pakkumas käisid, on nüüd sootuks sõnaahtraks jäänud. Põltsamaa vallavolikogu liikmetelt laekus tähtajaks vastuseid vaid viielt volikogulaselt. Lisaaega andes saime vastuseid veel seitsmelt. Kui telefoni teel üle pärisime, et mis põhjus vastamist on takistanud ja ehk saab kuidagi aidata, selgus, et osasid volikogulasi polnud võimalik isegi telefoni teel tabada, teised aga ütlesid, et kiire elutempo ja rohked tööülesanded ei võimalda kahjuks vastata. Oli ka paar sirgjoonelist äraütlemist, et seekord lihtsalt pole soovi vastata.
Paraku on inimkond valinud eluviisi, mis nõuab valitsemist – kui sõltume tsentraalsetest teenustest, tuleb kuidagi korraldada nende pakkumine. Seepärast me volikogusid-valitsusi ja nende liikmeid vajamegi. Aga küsimusele, kas valitsemine nõuab ka valitsejaid, pole aga siiani selget vastust. Ainus tagatult eetiline valitsus olla enesevalitsus. Seega – teiste üle valitsemise õigus on küsitav. Eriti pole seda õigust neil valitsejatel, kes oma tööandjatele ehk valijatele ei leia aega aru anda.
