Homme korraldavad Jõgevamaa gümnaasiumi õpilased, Jõgeva muusikakool ja kultuurikeskus heategevusliku kontserdi koduta loomade heaks. Eesmärk on õilis ja suurepärane, aga toetus viiakse meie maakonnast kahjuks välja.
Tänavu korjatakse raha Tartu koduta loomade varjupaigale, kes saaks annetatud summa eest toetada loomade ravi. Arvestades, et paljud meie maakonna hulkuvad loomad viiakse viimases hädas kas Tartusse, Rakverre, või Põltsamaa puhul ka Viljandisse, tunduks see olevat just kui õige koht. Olgugi et maakonnas tegutsevad loomade eest seisjad püüavad võimaluste piirides leida hoiukodud vähemalt meile lähemal, ei ole see tihtilugu lihtsalt võimalik.
Kuid meie maakonnas tegutseb ka mittetulundusühing Paita Mind. Meie oma inimene, kes veab meie oma inimeste unarusse jäetud kasside igapäevast ravi, toidupoolist, pehmet aset, hoolt ja armastust. Teeb seda oma raha, oma aja, oma pere arvelt.
Tartu koduta loomade varjupaika haldav MTÜ maksis näiteks selle aasta kolmandas kvartalis tööjõumakse üle 18 000 euro. Tartu linna 2019. aasta eelarves oli ette nähtud 30 000 eurot kutsikate maja ventilatsioonisüsteemi ehitamiseks, katusekarniisi parandamiseks ja niiskuskahjustuste likvideerimiseks.
Vaimastveres tegutsev MTÜ, nagu iga teinegi inimeste heal südamel põhinev mittetulundusühing, vaevleb järjest suuremate veterinaararvete käes. Summad ulatuvad seal sadadesse eurodesse. Ka väga vajalik kassidele mõeldud maja soetati Hooandja keskkonnas raha kogudes.
Kui suuri varjupaiku toetatakse jõulude ajal eriti, siis väiksemad MTÜ-d peavad ka siis ots otsaga kokku tulema ja kuhjunud arveid maksma. Tõsi, aasta lõpp tähendab heldeid südameid, aga mitte seda, et kõik arved maagiliselt tasutud saaks. Sest argipäev toob meie maakonna kassikolooniate likvideerimise, liiga kitsukese kassimaja ja endiselt ühe inimese, kes kõike vedama peab.
Seda kurvastavam on asjaolu, et heategevuslik kontsert tahab küll toetada loomi ja nende ravi, kuid mitte meie maakonna omi. Loom, eriti koduta või väärkoheldud, on murekoht igas maakonnas, seda enam peaks vaatama olukorda meil. Sest vald väiksemale MTÜ-le raha ei jaga ning heade inimeste rahalistele võimalustele lihtsalt tuleb ühel hetkel piir ette. Aga kassikolooniatele, väärkoheldutele ja abivajajatele ei tule. Ja kui inimeste käitumine ja suhtumine loomadesse ei muutu, pole seda piiri isegi mitte kaugelt näha.
Seega jääb toredale ja loomasõbra jaoks südantsoojendavale üritusele siiski mõru maik külge. Loomasõbrana tahaksin kontserdil aidata, aga enne, kui aitaks teisi, pööraks pilgu ikkagi koju, oma inimeste juurde. Nende juurde, kelle päevas on pisaraid ja kelle südamel on suur koorem. Sest vastutama peab loomade, majapidamise, tasumata ning kuhjuvate arvete, oma hinge ja vaimse tervise eest.
Jõulud on ikka andmise aeg, kuid koduta loomi tuleks meeles pidada ka igal teisel ajal. Ent nii nagu Tartu või Tallinna lapsed ei kogu raha võõra maakonna kiriku ehituseks, siis võiks ka meie inimeste toetus jääda meie inimeste ja loomade heaks.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
