Kui närv läheb mustaks

Kes meist ei oleks öelnud, et sellele lapsele kuluks ära ikka üks kõva sakutamine. Lapse raputamine saab alguse enamasti lapsevanema poolsest soovist valitseda olukorda ja laps maha rahustada. Esmapilgul näib mõistliku soovina, et lapsevanem mõistab oma last ja kohtleb teda tema east lähtuvalt.

Kerge öelda, aga katsuge aru saada alla aastasest lapsest, kes ei oska ju midagi mõistlikku öelda. Ta karjub kõrvulukustavalt, tema nutt ajab lapsehoidja ahastusse ja nutu äärele. Ta ei anna millegagi märku, mis oleks see, mis teda lohutaks, kõik on juba ära proovitud, aga laps nutab ikka veel.

Kui palju on meie seas neid, kes julgeksid väita, et selles olukorras jääksid nemad rahulikuks. Paljudel muidu headel ja hoolitsevatel lapsevanematel läheb lõpuks selle peale närv mustaks ja nad raputavadki oma väikest last nii kõvasti, et selle pea päris tugevalt mitu korda ühele ja teisele poolele jonksatab.

Väga tihti jätabki laps selle peale nutmise järele, rahuneb ja jääb uniseks.

Kuni aastase lapse kehaehituses on nii mõndagi sellist, mis on teisiti kui täiskasvanutel. Paljud teavad, et laste luud on hapramad, aga samal ajal ka elastsemad. Palju vähem on lapsevanemad aga teadlikud sellest, et erinevalt suure inimese ajust on lapse aju palju väiksem tema kolju sees olevast ruumist, et tal oleks küllaldaselt ruumi kasvamiseks ja arenemiseks.

Kui täiskasvanud inimene võtab kätte ja raputab last väga tugevalt, siis aju põrkab kokku kolju sisepinnaga ja saab tugevalt vigastada, tekivad verevalumid ja ajukahjustused. Ka peaaju verevalumi tagajärjel jääb laps vait ning pannakse üldjuhul lihtsalt magama.

Kus läheb aga piir raputamise ja lapse kussutamise ning hüpitamise vahel? Kas lapse aju võib saada vigastada ka siis, kui ta voodist maha kukub või kui õde või vend teda mängu käigus raputab? Kuidas seda hinnata?

Lapse hüpitamine on tegelikult ohutu ja väikeste õdede-vendade pärast ei tasu ka muretseda, sest nemad last nii kõvasti raputada ei jõua, et lapse aju viga saaks. Ajuvigastused tekivad väga jõulise ja tugeva raputamise tagajärjel, piiri raputamise ja kiigutamise vahel aitab tõmmata igaühe sisetunne.

Kõik on korras, kui täiskasvanu tunneb, et tema ja lapse vahel on emotsionaalne side. Lapsevanem saab aru, kas see, mida ta teeb, meeldib lapsele; kuidas ta reageerib liikumise muutusele. Lapsevanem arvestab oma tegevuse juures lapse emotsioonidega. Kui aga lapsevanem kaotab kontrolli toimuva üle ja ei tunneta, mida laps võiks järgmisel hetkel tunda või ei hooli sellest, siis on ilmselt tegemist lapse väärkohtlemisega. Raputatud lapse sündroom on sagedamini alla aasta vanustel lastel esinev patoloogia, millel on tõsised tagajärjed. 60 protsenti lastest tuuakse haiglasse seisundis, kus nad on teadvuse kaotanud. 80 protsendil lastest tekib peasiseste verevalumite ja peaajupõrutuse tulemusena edaspidises elus iseseisva toimetulekuga tõsiseid raskusi.

Sellisel viisil kahjustada saanud lastel on raskusi tähelepanu koondamisega, nad väsivad väga kiiresti, neil on tajuprobleeme ja õpiraskusi.

Lapse loksutamine toob väga tihti kaasa nägemiskeskuse häireid ja silma võrkkesta põletikke, mida ei saa operatsiooni või prillide kasutamisega korrigeerida.

Lapse raputamise tulemuseks on õnnetu perekond, mure lapse edasise käekäigu pärast. Just õnnetu, sest erinevalt paljudest teistest lapse füüsilise väärkohtlemise juhtudest pole lapsehoidja või lapsevanem tahtnud oma lapsele haiget teha.

Lapse raputamise sündroomi uurivad teadlased on arvamusel, et kuna raputamisega ei kaasne väliseid vägivalla tundemärke, siis satuvad haiglasse sagedamini need lapsed, kelle puhul on raputamisele kaasnenud ka muud füüsilist vägivalda või kes on kaotanud teadvuse.

Tegelikkuses on raputamisejuhtumeid palju rohkem ja ka juhul, kui laps ei kaotanud teadvust, võivad raputamise tagajärjed olla väga tõsised. Lapse raputamine pole juhuslik mõtlematus, millel ei ole eellugu. Teadlased on kindlaks teinud, et 71 protsenti oma last raputanud emadest on raseduse ajal tervisehäirete all kannatanud, 75 protsenti taolistest peredest elasid väga kitsastes tingimustes ja neil oli tõsiseid raskusi toimetulekuga.

Enamik neist lastest, keda oli raputatud, olid käinud arsti vastuvõtul ja emad olid kurtnud nende närvilisuse, sagedase nutmise ja söömis- ning seedehäirete üle. Tihti oli tegemist ka perekondadega, kus lapsevanemad olid lahutamas või mees vägivaldne. Need oleksid kindlasti ohumärgid, mis peaksid panema kõrvalseisjaid mõtlema. Selline pere vajaks suuremat järelevalvet.

Sagedamini on lapse raputajaks peres just isa, aga väga tähelepanelik tuleks olla ka närviliste lapsehoidjate suhtes. Enamasti pole lapse ohtliku raputamise juhus ainus ja üksik, vaid sellele on eelnenud rida kergemaid raputamisi, mis pole viinud traumani. Väga tihti raputab üks ja sama inimene mitut väikelast.

Selliseid probleeme on võimalik vältida, kui kõik pereliikmed panevad tähele, mis nende kodus toimub.

Kui abikaasade vahel on palju tülisid, sest peres on majandusraskusi, kitsad olud ja lahkhelid laste kasvatamisel, samas on lapsel palju tervisehädasid, ta sööb kehvasti, ei maga ja nutab palju, tuleks kindlasti arsti poole pöörduda. Arstile võiks rääkida ka sellest, kui teile tundub, et teil läheb närv pere asjade pärast päris mustaks ja teinekord on tunne, et sakutaks kedagi. Kuigi võõrale inimesele on sellest raske rääkida,

on rääkimisest kasu. Seda näitavad ilmekalt uurimuste tulemused. 1994. aastal viis Wolke töörühm läbi uuringu, mille käigus vaadeldi, kuidas muutub perede olukord, kui nad saavad arstidelt enam tähelepanu oma liiga sageli nutva lapse probleemile. Selgus, et lahenes 51 protsenti juhtumitest. Lapse nutmist põhjustanud tervisehäda tehti kindlaks ja vanemad ei kurtnud enam lapse jonnituuride üle. 37 protsendil piisas isegi ainult vestlusest lastearsti või mõne muu spetsialistiga. Seega saab erinevate inimeste koostööna oluliselt vähendada laste raputamist ja aidata vanematel oma last paremini mõista.

Nii et enne, kui närv läheb mustaks ja tekib soov kedagi raputada, vajutage pidurile. Rääkige lastearstiga. Kui laps nutab, siis on tal halb olla ja ainult teie saate teda aidata.

ILMAR PAJUMÄGI,
Jõgeva Gümnaasiumi sotsiaalpedagoog