Eile algas uus kooliaasta. Suvine hea põli sai lastel otsa ja nüüd ollakse tagasi koolipingis. Samal ajal jõuti või jõutakse paljudes põllumajandusettevõtetes lõpule viljakoristusega. Lõppenud lõikuskuu oli sõna otseses mõttes kuldne.
Aasta on põllumehele hea olnud. Saagid kasvasid hästi ja mis veelgi olulisem: tänu oivalisele lõikusajale on need ka valdavalt kätte saadud. Kogenud põllumehed ei mäletagi, millal viimati nii ilus vili koos nii soodsa lõikusajaga oli. Seepärast võivad nüüd paljud kõrvalt arvata, et mis põllumehel viga, tema ju põline rikas.
Tegelikkuses on ka sellel medalil kaks poolt. Suured saagid tähendavad viljahinna langust. Turg reguleerib, et tootja liiga palju ei teeniks. Nii on see paljudes tööstusharudes ja see on vabaturu majanduse üks paratamatuseid. Rääkimata siinjuures sellest, et madala kokkuostu hinna juures on tõsiselt hädas väiksemad põllumehed, kelle viljakogused jäävad sajast tonnist allapoole. Väiketootja jääb ka siin kaotajaks.
Kui nüüd keegi mõtleb, et põllumeestel on alati häda, siis ta eksib. Sadagu vihma, paistku päike, olgu hind kõrge või madal, ikka vajatakse riigipoolset abi. Nii ollakse justkui hädavarased, keda tuleb alati toetada. Tegelikkuses aga ongi toidu kasvatamine keeruline protsess, mis sõltub kümnetest kõrvalteguritest. Samas on see inimkonna alus, millega ei saa kõrvutada ühtegi teist tootmisharu. Seepärast vajavad põllumajandustootjad mõistvat suhtumist alati, ka kuldsel aastal.
