Ajakirjanik on sõnaühend, mis üheltpoolt märgib aja ja teisalt kirjanduse. Olen aega üles täheldanud reporteri ja toimetajana ligi kümme aastat ja ei kahetse grammigi, et selle tee varases keskeas valisin.
Eelnevalt olin ennast teostanud nii näitleja, kultuurkorraldaja kui ka kirjastajana. Elu tõi mind neljanda põlve tallinlasena pealinnast ära, algul Põlvamaale, nüüd kirjutan Jõgevamaal. See on suur au ja väljakutse.
Jõgevamaa seostus mulle esialgu nelja asjaga: Kalevipoeg, „Jõgeva kollane“, Oskar Luts ja Betti Alver. Need on võimsad suurused, sümbolid, mis motiveerivad avastama ja mõtestama selle piirkonna identiteeti. Kalevipoeg viitab meie kultuuri- ja ajaloole, Luts ja Alver on vaieldamatult üks luules ja teine proosas meie kirjanduse alustalad. Ja muidugi „Jõgeva kollane“…
Pean siinkohal natuke peatuma enda hariduskäigul. Kui pealinnast maale elama asusin, otsustasin omandada ka sellise kutse, millega oleks maal igal juhul midagi peale hakata. Seetõttu õppisin Räpina aianduskoolis keskkonnakaitse spetsialistiks. Õpingute käigus puutusin akadeemiliselt ja praktiliselt kokku kõige sellega, mis meid ümbritseb: elusloodus, aiandus ja põllumajandus. Nüüd võin öelda, et mul on mul juures veel üks teema, mida soovin maakonnalehes Vooremaa avada.
Elu uurimine, inimestega suhtlemine ja kirjutamine on ühtaegu mu pärisosa, harrastus ja töö. Olen mõistnud, et maakonnaleht ja maakondlik identiteet on teineteisest sõltuvad. Hiljem on palju raskem eristada, kumb kadus enne, kas maakond või leht, sest tegemist on ühe ja sama kehaga. Kui pea maha võtta, siis käed ei liigu.
Samas on maakonnalehel tänapäeval pärast suurt haldusreformi võimalus saada erinevate piirkondade liitjaks ja ühendajaks. Ühtsust on kriitilisel hetkel vaja, puudutagu see mis iganes ideid, mis kellelgi uitmõttena pähe tuleb ja ummisjalu ellu viia püüab. Seda on paraku elu tõestanud.
Soovin rõõmuga siin kõige värskema ajakirjanikuna tööd teha ja olen õnnelik, et Vooremaa saab mulle seda kõike täiel rinnal pakkuda. Usun, et leht paberkujul jääb, sest alati on ühiskonnas teatav protsent konservatiivsust. On ka uudsuse püüdeid ja ka see on loomulik. Ka uued ajakirjandusplatvormid on vaja läbi proovida, kuid ringiga jõuab see ikka tagasi vana hea krõbiseva ajalehe juurde, millel on hää ja hubane mekk juures.
Maakonnaleht on osa kodutundest, mille on 70 aasta jooksul meie eelkäijad selles lehes loonud. Palju õnne, Vooremaa, ja palju aastaid!
INDREK SARAPUU, ajakirjanik
