Juhtusin hiljaaegu Tartus Ahhaa-keskusest mööda minema. Akendest küll eriti atraktsioone ei paistnud, üks hubane istumisnurk vaid, ja kostis mõnusat muusikat. Näe, mis tore koht noortele uudistamiseks, suhtlemiseks, viisakaks ja mugavaks vaba aja veetmiseks, jõudsin mõelda, enne kui meenus, palju maksab pilet sellesse majja. Samas läheduses on veel Aura veekeskus, Tasku kobarkino…
Vaba aja veetmise paiku, kus kõik n-ö viimase peal, on meie riigis viimasel ajal ju üpris palju rajatud, iseasi, kes sinna kui sageli pääseb, sest takistuseks saab raha.
Teadagi, üsna arvukalt tegutseb väiksemates asulates ka noortekeskusi. Vajalikud kohad needki, aga olgem ausad, see pole ikka päris see, mõnikord tahaks noor inimene ka midagi suurejoonelisemat kogeda.
Meenus anekdoot stagnaajast, kus räägiti mustadest ja punastest kodanikest. Esimesed sõidavad musta Volgaga, puhkavad Musta mere ääres jne, teiste osaks on töö juures punanurgas meelt lahutada…
Ilmselt pole riigikorda, kus kihistumisilmingud täielikult puuduksid, aga see, mis meie väikeses Eestis viimasel ajal toimub, on tõesti juba pisut liiga kurb. Meil on lapsi, kes iialgi kõhtu täis ei saa ja seetõttu igal avalikul üritusel kõigepealt suupistelauda ründavad. Ja meil on peresid, kus võsukestele kõike ostetakse, millele nad vaid näpuga näitavad. Naiivne oleks arvata, et lapsed-noored seda klassivahet ei märka ja et see nende hinge jälge ei jäta.
Kurvastada-norutada ju lõputult ei jaksa ja nii elatakse oma stress välja suitsu ja alkoholi pruukides, ülbitsedes ja lõhkudes. Jõukate perede võsukesed ei taha samuti memmekad näida… Ja nii oleme jõudnud sinnamaale, et mõnes koolis, isegi väikeses maakoolis, on politsei peaaegu et igapäevane külaline, sest pedagoogide jõud ja mõistus ei hakka enam peale.
Milleks kogu see eelnev jutt, halamisest pole ju teatavasti abi?
Nimelt juhtusin hiljaaegu ühest meediakanalist kuulma järjekordsest suurejoonelisest nõupidamisest. Üle vabariigi oli kohale sõitnud sadakond ametnikku, kes päeva suures saalis veetsid, rääkides noorte alkoholismist, narkomaaniast ja muudest pahedest. Et kuidas seda ikka ära hoida ja pidurdada, milliseid meetmeid rakendada jne, jne…
Taolisi kõnekoosolekuid peetakse meil tõesti hoolega. Kes lehelugejaist-raadiokuulajaist ei teaks termineid võrgustiku loomine, komisjoni moodustamine, juhtumiskeem ja –analüüs, kriisipiirkondade kaardistamine jne, jne..
Ja kõik need pikad jututoad, teadmistepõhised (!?) loengud ja sisutihedad (!?) seminarid pole just odavad.
Ei julge pragmaatilise võhikuna väita, et kõigest sellest põrmugi abi ei ole, aga… Me oleme oma e-riigi üle nii uhked, mitmest Euroliidu riigist selle poolest peajagu üle. Kui neid jututalguid nii palju korraldama peab, kas ei võiks neist mõnedki virtuaalselt läbi viia. Igaüks istub oma töökabinetis, minu poolest või kodus, arvuti ees. Kaugele sõitma ei pea, iga ettekandja-kuulaja kohvitab ja sööb kah ise. Kui tarvis, käib saunas või spaas kah omatahtsi, vabast ajast. Nii säästetud raha annaks ehk mõne keerulise nimega projekti egiidi all ümber suunata, et kehvadest kodudest pärit lapsed ja noored kas või koolivaheaegadelgi näiteks Ahhaa-keskusse soodsama piletiga sisse saaksid. Koolides ju teatakse tegelikult väga hästi, kes toetamist vajaks, kõike annaks korraldada.
Kui mõnele asjatundjast ametnikule see jutt lausnaiivne tundus, siis võtku seda humoreskina. Selleks puhuks lisan siia Arkadi Raikinilt laenatud lause: “Nii tundub mulle isiklikult”.
i
KAIE NÕLVAK
