Tänu TV otseülekandele peaks nüüd olema selge, et see oli isegi aus tegu kehva valimisseaduse juures ? ainsale kandidaadile sai vastu olla vaid kasutamata valimissedelit (?) urni lastes. Kõigi probleemide emaks on siiski põhiseaduse enda mõned paragrahvid, mis suisa sünnitavad seda, mida okupatsioonide-eelses Eestis nimetati poliitiliseks lehmakauplemiseks, täna poliitmängudeks või -tehnoloogiateks.
Põhiseaduse mõned paragrahvid tuletavad paratamatult meelde teatud nüansse Põhiseaduse Assamblee töös ? tihti oli kohal vaid vähemus ja just neid hetki kasutati vaid ühtede tarkuse kehtestamiseks. Selleks teinekord probleemi kavalalt eri paragrahvidesse laiali jagades. Nii ei saanud hooti kohalkäijad alati arugi, mille poolt nad hääletasid. (Täpselt samamoodi tegeldakse praegugi mitme “kuuma? seadusega Riigikogus.) Erinumbriks põhiseaduse kirjutamisel kujunes vabariigi presidendi valimise sätestamine nii, et sellele kohale ei saaks … Arnold Rüütel, toonane Ülemnõukogu esimees ja vaieldamatult populaarseim poliitik riigis. Nüüd kilgatakse juba mõnda aega avalikult, et Rüütli mittevalimise konksu mõtles välja isamaalane hr. X (jätan ta nime teadlikult kirjutamata), kes ilmselt selleks PA-sse sokutatigi, et päevapoliitilist tellimustööd täita. Samas on ajalugu varemgi näidanud, et kui hakatakse kedagi välistama, on lõpptulemus vastupidine. Arnold Rüütel on suutnud selle tarkuse paikapidavust kinnitada, paraku ei kaasnenud tema presidendiks valimisega põhiseadusesse kirjutatud konstruktsioonide tühistamine.
Pole ju raske märgata, et põhiseaduse §65, kus on kirjas Riigikogu pädevus, on presidendi valimine erinevalt kõikide teiste ametiisikute nimetamisest antud viitega: “valib vabariigi presidendi vastavalt põhiseaduse §-le 79.? Otse öeldes on tegu klassikalise petuvõttega ? lausest jääb ju mulje, et Riigikogu tõesti valibki (kes siis ikka oskab ühest paragrahvinumbrist ohtu aimata), ent viidatud paragrahv annab kohe poole pikema ja lõpuni lugedes sootuks teistsuguse sisuga lause: “Vabariigi Presidendi valib Riigikogu või käesoleva paragrahvi neljandas lõikes sätestatud juhul valimiskogu” Seejärel on 12 real kirjas presidendi valimine Riigikogus ja siis omakorda 12 real kirjas valimine valimiskogus.
Äsjatoodu põhjal ei saa kohe kuidagi aru, kuidas on võimalik kuude kaupa kinnitada, et põhiseaduse kohaselt peabki Riigikogu presidendi valima!? Ju siis ollakse kindlad, et keegi põhiseadust ei loegi!? Mõned nutikamad ütlevad kavalamalt, et tegu olla põhiseaduse mõttega. Kui nii, siis miks on must valgel kirjas ikkagi midagi muud kui mõnel mõttes? Olukorra teeb veelgi kentsakamaks põhiseaduse rakendamise seadus, mis lubas kolmandat presidendi valimisvõimalust ? rahva poolt. Selle kuulutamine “erandiks?, samuti ka valimiskogu 21 liikmele (!) antud õigus presidendikandidaat üles seada rõhutavad selgelt Riigikogus ja valimiskogus toimuvate valimiste võrdsust.
Ning kui juba on antud kaks võimalust, siis on ka igal erakonnal õigus valida endale kõige sobivam taktika. See oli erakondadel selge veel 1996. a, kui alles valimiskogus ilmus välja kolm uut kandidaati (Tunne Kelam, Enn Tõugu, Siiri Oviir). Ja keegi ei hurjutanud vastavaid erakondi Riigikogu ignoreerimises. Tänasega küllalt võrdväärne olukord oli 5 aastat tagasi, kui põhirivaalid Arnold Rüütel ja Toomas Savi seati kandidaatideks üles samuti alles valimiskogus (Riigikogus proovisid oma toetust siis Peeter Kreitzberg, Andres Tarand ja Peeter Tulviste). Rüütli säärane kandideerimine oli toona samuti ette teada ja samas ei mäleta ühtegi nõuet, et Rüütel kandideeriks ka Riigikogus!? Tagatipuks oli toona Reformierakond see, kes lubas Riigikogus toimunud valimistest mitte osa võtta, et viimasel hetkel seda siiski teha valimissedeleid rikkudes. Nii et pole midagi uut siin ilmas.
Põhiprobleemiks on paraku jäänud meedia põhijõudude kallutatus ? kui senine valimiskampaania midagi on kinnitanud, siis vaid seda, et meedia põhijõud töötavad endiselt parempoolsete jõudude kasuks ? kõik, mis viimastele on kasulik, leiab rõhutamist ja suisa kaelamäärimist. Selle isegi kannataks ära, kui paralleelselt ei käiks muu – istuva presidendi lakkamatu tõrvamine, asi, mida Eesti kogeb esimest korda.
Ometi liigub kõik sinnapoole, et kuu aja pärast tuleb meedial tunnistada ? kõik ettevõetu oli asjatu. Minu arust võiks see olla ka hetk, mil meedia astub poliitikutest ette ja alustab ise kampaania selleks, et saaks seadustatud presidendi valimine rahva poolt. Siis jääks palju tühja tööd tegemata ja selgelt sportlikust tulemusest jaguks rõõmu kõigile.
TOOMAS ALATALU
Riigikogu liige, Rahvaliit
