Kui elu edasi läheb ja olud muutuvad, peavad poliitikud olema võimelised varem edu toonud ideid kriitiliselt hindama.
Indrek Neivelt rääkis mõne nädala eest Vikerraadio kommentaaris kehtivatest dogmadest, millest Eesti peaks lahti saama. Tema loetelu oli selline: riigieelarve tasakaal, ühetaoline tulumaks, kohustuslik teine pensionisammas, ettevõtete tulumaksuvabastus, riigi mittesekkumine majandusse ja suhted Venemaaga.
Siin on erineva kaalu ja dogmaatilisuse astmega asju, mis erinevatel aegadel on olnud Eesti elus erinevas rollis. Viimane neist pole ilmselgelt Eestis kinni ning eelviimane pole kunagi mingi eriline dogma olnud. Aga esimeste osas on Neiveltil kindlasti õigus.
Lühike ja kiire areng
Saan aru, et paljusid Neivelti järjekindel uuristamine armsaks saanud status quo kallal häirib, aga tegelikult peame tänulikud olema, et keegi ikka seda teeb. Eesti uus ajalugu on olnud lühike, aga edasiliikumine väga kiire. Pole olnud aega küsida: millisel hetkel saab edasiviivast ideest jalus tolknev dogma?
Eelarve tasakaal on väga hea näide. Ilma selle põhimõtte sisseviimiseta 1992. aastal oleks kogu Eesti areng läinud teisiti ja mitte paremas suunas. Tuletame meelde, miks see nii oli.
Eesti oli 27 aastat tagasi äsja taastatud riik puudulike seaduste, võimu ja institutsioonidega. Nõukogude kolonialismi ja lollust teenima loodud majandus oli täiesti sobimatu vabaturu tingimustesse. Eestist ei teadnud keegi midagi. Inimesed olid läänenaabritega võrreldes puruvaesed, eksport sama hästi kui puudus ja keegi – eriti välismaalased – ei usaldanud siin kedagi.
Selleks, et majandus normaalsel viisil käima saada, oli esimese asjana tarvis luua usaldus. Vastupidiselt tarkade lääne nõuandjate soovitustele ja erinevalt kõigist saatusekaaslastest tegi Eesti seda ühe ropsuga, kehtestades oma raha, mida sai ainult ja üksnes vabalt vahetatava valuuta vastu ja fikseerides selle kursi jäigalt Saksa marga suhtes. Valuutakomiteeks nimetatud süsteem tagas, et igale ringluses olevale kaheksale kroonile oli Eesti keskpangas ühe Saksa marga suurune kate. Keskpank raha ilma valuutat vastu saamata välja ei lasknud, valitsusele laenu ei andnud, raskustesse sattunud panku ja nende hoiustajaid välja ei päästnud.
See süsteem sai toimida ainult nii, et riigieelarve oli tasakaalus ehk valitsus kulutas täpselt nii palju, kui maksutuludest igal aastal kokku kogus. Uus raha tuli Eestisse ekspordi (odav tööjõud) ja välisinvesteeringute (odavad varad, erastamine, fikseeritud valuutakurss ja odavad varad) kaudu.
Usaldus tekkis, püsis, elas üle kolm kriisi tõusvas raskusastmes. Riigieelarve tasakaal oli ülivajalik, selle hoidmise osas valitses suuremgi poliitiline konsensus, kui hiljem kaitsekulutuste suhtes.
Nii on alati olnud
Kuna riigieelarve oli tasakaalus, siis polnud valitsusel ka võimalust ja vajadust laenu võtta. Isegi kõige suurema kriisi ajal 2009. aastal andsime hoopis Lätile miljard krooni laenu.
See kõik on juba ligi 10 aastat ajalugu. Eestis pole enam valuutakomitee süsteemile tuginevat rahvusvaluutat. Eesti on eurotsooni osa, pärast viimast kriisi on intressimäärad olematud ning Euroopa keskpank, mille liikmed oleme, on majandusse pumbanud kirjeldamatus koguses raha. Aga Eesti hoiab ikka ranges tasakaalus riigieelarvet, osaliselt nüüd juba seepärast, et Euroopa Liit on mõistnud, et eelarve tasakaalu üldine ja nõue aitab ära hoida Kreeka või Itaalia tüüpi võlakriise.
Peamiselt hoiab Eesti aga riigieelarve üliranges tasakaalus ja keeldub laenu võtmast siiski seepärast, et „nii on alati olnud”. Vähemalt poliitilise mälu mõttes. Eelarve tasakaalu rikkumine on ränk süüdistus, kuigi ratsionaalne oleks olude muutudes reegleid muuta.
Ei hakanud riigieelarvet Euroopas lubatavate defitsiidi piiride lähedale viima ja laenu võtma ka Keskerakonna esimene valitsus. Praegu näib, et kogu „eelarve pea peale keeramise” retoorikale vaatamata ei hakka seda tegema ka Keskerakonna teine valitsus sinna kuuluva EKRE rahandusministri Martin Helmega.
Samal ajal on Eesti uuele arengutasemele viimiseks vältimatu elementaarse taristu väljaehitamine. Tehes seda praegusel viisil pisikeste juppide kaupa takistame me tegelikult elatustaseme paranemist ja pärsime Eesti konkurentsivõimet. 1992. aasta otsustajad ei saaks niisugusest käitumisest aru.
Anvar Samost, kolumnist
