Pille-Riin Mändoja, õpilane:
“Nii kaua? kuni ma oma elu juba elan. Kuni ma hakkan ise oma elu korraldama. Kui mul on juba enda maja või kindel elukoht. Kindel töökoht peaks ka selleks ajaks olema. Seni võiksid vanemad kas või natuke toetada.”
Silvi Tamme, pensionär:
“Mul endal lapsi pole. Kuid ma arvan, et vanemad võiksid lapsi toetada kõrgkooli lõpuni. Mõtlen bakalaureuseastet. Edasi võiks pikkamööda toetust vähendada. Vanemad on selleks ajaks ka peaaegu pensioniealised. Siis saavad nad endale ka midagi lubada. Aga natuke võiks ikka toetada, kui võimalus on. Eriti kui lapsel on vaja midagi suuremat osta.”
Kairo Kurg, õpilane:
“Kindlasti peaks lapsi toetama. Vähemalt mingil määral. Keskkooli ajal võiks toetada täies mahus. Kooli kõrvalt on raske tööl käia. Ülikoolis on ehk kergem ka ise tööl käia. Gümnaasiumiastmes on see suhteliselt keeruline. Ülikooli ajal peab õppima ise hakkama saama. Samas võiksid vanemad alguses toetada sellega, et maksavad kinni elukoha üüri. Aga siis võiks juba ise ka natuke enda ülalpidamise eest hoolitseda.”
Jekaterina Valtseva, õpilane:
“Lapsi peaks toetama seni, kuni kool ükskord läbi saab. Mõtlen ikka kõiki astmeid. Minu arvates võiks seni toetada küll. Alguses täismahus, kuid mingist hetkest alates võiks laps hakata kooli kõrvalt ka tööl käima. Ka siis võiks natuke edasi toetada.”
Kalju Ots, teerullijuht:
“Toetama peaks kuni täiskasvanuks saamiseni, kuni 21. eluaastani. Kaheksateistkümnene ei ole veel ju mingi täiskasvanu (naerab). Edaspidi võiks ka natuke toetada. Mul on endal ka vanemad lapsed. Ikka toetan. Enne seda võiks toetada kogu aeg ja täismahus. Ja pärast ka natuke, vastavalt vajadusele.”
Anneli Tamm, toateenindaja:
“Lapsi peaks toetama nii kaua, kuni kool on täielikult ära lõpetatud. Olenevalt siis lapsest ja tema plaanidest, kas keskkool või ülikool. Kraane ei tohiks kohe täielikult kinni keerata. Pärast kooli võiks ikka ka toetada, niipalju kui see võimalik on.”
BERIT-BÄRBEL REBANE
