Üks rõõmsameelne ja end maailma asjadega hoolega kursis hoidev proua, kel enda sõnul aastaid juba nii palju, et iga sünnipäev juubel on, esines hiljuti pisut ootamatu arvamusavaldusega. Ta ütles nimelt, et suurest viirusepelgusest on ehk niipalju kasu, et meil viimastel aastakümnetel moodi läinud lauskallistamine pisut vaibub.
„Ma saan aru, et kallistatakse, kui väga head sõbrad üle pika aja kokku saavad, või kohtad mõnd sugulast, kellega on alati eriliselt soojad suhted olnud, aga see, et käesurumine vahepeal juba igal pool ja igas olukorras kallistamisega asendati, oli minu meelest liig. See on ikka intiimne žest. Miks peaksid vaid teretuttavad kallistama,“ arutles ta.
Mõningase mõtisklemise järel leidsin, et olen temaga põhimõtteliselt nõus, sest võõras tundus see komme esialgu mullegi. Aga eks iga asjaga harjub, kui seda tahes-tahtmata praktiseerida tuleb. Kui Eesti esimesi aastaid taas vaba oli, riigipiirid avanesid, aga esialgu vaid need raudeesriide kadumist kasutada said, kel rohkem raha või ka kuraasi oli, käisin oma kooli kokkutulekul.
Üks meie klassi „tüdrukutest“ embas meid kõiki kuumalt, olenemata sellest, kui suured semud kooliajal omavahel oldi, ega unustanud mainida, et nii tehakse riigis, kust ta hiljuti naasis. Tunnistan, et kuidagi ebamugav oli, ja paistis, et mitte ainult minul. Olime ju pärit lapsepõlvest, kus intiimsustega polnud priisatud. Põhjamaine temperament pluss sotsialistlik maailmavaade ja karge kodune kasvatus…
Komme kallistada aga juurdus. Ei salga, et kui see ka ametlike riiklike autasude jagamise juures käesurumist asendama hakkas, paistis olukord esialgu ikka üsna veider. Tabasin end mõttelt, mis tunne oleks mul kelleltki võhivõõralt, kõrgelt ja kaugelt asjamehelt näiteks koos tänu- või aukirjaga ka kallistus või koguni põsemusi saada, arvuka publiku ees pealegi! Õnneks on saatus mind taolistest olukordadest säästnud, aga üks sõbranna kurtis küll mõni aeg tagasi, et sai peaaegu šoki, kui tähtis firmaomanik, keda harva nähtud ja kellega teie-peal oldud, teda uue aasta esimesel tööpäeval kallistama tuli.
„Minu meelest oli see nii ootamatu ja kohatu. Ei mõistnud adekvaatselt reageerida, hakkasin lausa kokutama,“ jagas ta muljeid.
Loomulikult on eriolukordi, kus kallistamata läbi ei saa. Kuidas teisiti saanuks näiteks meie president tänavusel vabariigi aastapäeva vastuvõtul tervitada Matz Topkinit. See oli südamlik hetk, mis kindlasti paljudele liigutusepisara silmanurka tõi.
Kallistamine käesurumise asemel või sellele lisaks on meil üsna tugevalt juurdunud ja küllap meeldibki paljudele. Maitse üle pole tõesti mõtet vaielda ega kaugeltki mitte kakelda. Ja seesinane sõnavõtt on vaid arvamus. Kui inimene sisimas selleks valmis on, et võhivõõras ta embusse haarab, siis polegi ju hullu, aga vahel tekib kahtlus, et kipume siin Maarjamaal teinekord olema need, kes me tegelikult ei ole.
Aastaid Itaalias elanud Ülle Toode rääkis mõni aeg tagasi Vikerraadiole, et juba kurja viiruse levides ei suutnud sealsed temperamentsed pärismaalased end kuidagi vaos hoida ja kippusid ikka veel tervitades kallistama. Ohtu aimates tuli tervitaja haardeulatusest aegsasti taanduda. Meil ei tule praegusel ajal selline lähedus muidugi kõne allagi, aga üleüldse, ehk peaksime mõtlema, kas me ikka oleme siinsel laiuskraadil, kus enamiku aastast halli taeva all jahedaid tuuli trotsides oma igapäevatööd teeme, ikka tõesti nii impulsiivsed ja kuumaverelised, et võõraid kallistamata läbi ei saa.
KAIE NÕLVAK, vaatleja
