Andres Juur, Jõgeva Ühisgümnaasiumi abiturient:
“Enamik saab sellega hakkama, probleeme võib tulla vaid täpse kirjakeelega. Käin gümnaasiumi lõpuklassis ja praegu ongi käsil proovitööd küpsuskirjandiks, kus nõutakse päris puhast eesti keelt. Oleme koolis 12 aastat eesti keelt õppinud ja arvan, et kõnekeelega saan päris korralikult hakkama, kuid kirjutamisel tekib väikesi apsakaid: kas kirjutada mõni sõna kokku või lahku, kuidas kirjutada mõnda võõrsõna. Nende suhtes kehtib ports isevärki reegleid, mis ei lähe ei ühe ega teise keelega kokku. Lõpukirjandi jaoks antud kuuest tunnist läheb rohkem aega oma mõtete kirjapanemiseks, õigekeelsusreeglite jälgimiseks ei jää enam kuigi palju aega. Kirjareeglid ongi aga pigem vaistu arendamiseks. Nagu liikluseeskirjadegagi: alguses õpid ja õpid, aga hiljem saab nende reeglite täitmine juba harjumuseks. Samalaadne lugu on ka emakeele õppimisega.”
Maire Püss, nõustamiskeskuse projektijuht:
“Arvan, et keskmine eestlane oskab oma emakeelt suhteliselt hästi, kuigi meie kõnepruuki on tulnud üsna palju võõrapäraseid sõnu. See selleks, kuid me kasutame oma kõnekeeles väga palju parasiitsõnu. Iseasi on mõned noorte omavahelises kõnepruugis paiguti erinevalt kasutatavad väljendid, mis seltskondade kaupa moodi lähevad. Koolisläng oli moes ka minu kooliajal ja las see olla edasi, kuid need sõnad ja väljendid jäägu oma seltskonnas kasutamiseks. Mäletan õpetajat, kes suhtus väga õelalt sellesse, kui ütlesime “õppinud” asemel “õppind” või “läinud” asemel “läind”. Olen tänulik, et ilusat keelekasutust nõudsid lisaks eesti keele ja kirjanduse õpetajale ka teised. Armas emakeel on ilus ja rikas, osa meie rahva kultuurist ? seda peame hoidma.”
Tanel Veski, tööline Tartust:
“Senini vaevab mu hinge, kui ühes intervjuus küsiti, millal ma viimati lugesin Juhan Liiva. Ütlesin, et sellenimelist kirjanikku ma ei tunne, küll tean aga Juhan Liivi luulet. Mulle on ka vastumeelt, et eesti keelt lörtsitakse paljude võõrsõnade ja kantseleikeelega. Võtame või mõne Riigikogu saadiku sõnavõtu: nad räägivad nõnda pikalt ja keerukalt, et sõnum kaob sõnavahtu. Küsitlustest on selgunud, et isegi mitmed riigikogulased ei oska Eesti hümni. Sellesse on pandud sõnum meie ülimalt ilusas eesti keeles. Lausa häbiväärne, kui me ei tea oma riigihümni sõnu. Seegi on üks näide, et eesti keel jääb mõnele ametnikule üha kaugemaks. Nad on oma emakeelest võõrandumas, väänavad ja käänavad selle nõnda viltu, et eestlane ei saagi enam aru, mida tahetakse öelda.”
Taimi Vasemägi, vanaema:
“Tundub, et kõik ei oska oma emakeelt kuigi hästi. Raadios ja teleris, ajakirjanduses ehk vähem, on väga palju võõrsõnu ja slängi. Mõne noore autori novellidki on sellises stiilis ja kõnepruugis, millest on raske aru saada. Küllap on need mõeldud minust noorematele. Minu üheks lemmikuks on aga Mats Traat, kelle looming on laitmatult ilusas eesti keeles. Me ei saa paigal seista, seepärast saan aru, et keel, nagu kõik muugi, muutub koos ajaga. Noored eelistavad inglisekeelseid laule ja las nad laulavad ja räägivad võõrkeeles, kuid oma emakeele oskus peab jääma, et seda oma lastele ja lastelastelegi edasi anda. Minu poja pere elab ja töötab juba aastaid välismaal, lapsedki on seal sündinud ja kasvanud. Loomulikult on neil koduseks keeleks eesti keel. Pole neil küljes mingit aktsenti ega risuväljendeid, nagu mõnel, kes on olnud oma kodumaast eemal vaid veidi aega.”
Ahto Sirel, ettevõtja:
“See, millisel tasemel on vaja vallata eesti keelt, sõltub paljugi erialast, ametist. Peamine on see, et me suudaksime oma mõtted ja soovid teistele arusaadavaks teha. Olgu see siis ema- või võõrkeeles. Kuid need, kellele keel on töövahend, mis neile leiba annab, näiteks ajakirjanikud, tele- ja raadiodiktorid ja reporterid, poliitikud ja teised avaliku elu tegelased, on lausa kohustatud valdama keelt nii sõnas kui kirjas. Sundkorras ei saa ühtegi keelt selgeks õpetada. Kui tekib vajadus, siis saadakse peale emakeele selgeks ka nii mõnigi võõrkeel. Ka ropud sõnad on keele osa ja rikkus, mida peaks teadma, kuid kõnepruugis ei tohi roppus domineerida. Rahvused segunevad, paratamatult kaovad mõned väiksemad keeled. Üle-eestilise emakeelepäeva tähistamine suunab meid veidigi mõtlema oma keelekasutusele.”
Ivar Sander, talusulane:
“Eestlased tulevad oma emakeelega päris rahuldavalt toime. Igapäevasituatsioonides kohe kindlasti. Paljud puhuvad ka soomet ja inglise keelgi on sula. Minuvanustel noortel on vene keelega veidi raskem, aga mina saan hakkama ja ropendada oskan nii, et tolmab. Kui vahel läheb keel veidi pehmemaks, siis kõlbab kiruda ka eesti keeles. Muidugi, seda saab teha ainult teatud seltskonnas, võõraste ees ja avalikult ei tohi seda lubada.
Enda arust valdan ma eesti keelt piisavalt hästi, aga kui kuulata mõnda tähtsat raadio- või teleesinejat, no siis paneb imestama, kui kõvasti ja valesti osatakse keelt käänata, pöörata ja väänata.”
ARDI KIVIMETS
