Tänavu Jõgevamaa aasta vabatahtlikuks tunnistatud Kaitseliidu noorteinstruktor Olga Jürma vähemasti oktoobris ja novembris, aga samuti suvel nädalavahetustel eriti kodus askeldada ei saa – kõik päevad on tal hõivatud oma tööga ehk kõikvõimalike laagrite, võistluste ja ürituste korraldamisega.
Kui toimekas naine saab aega olla kodus Vaimastveres, siis võtab ta reha, luua ning kühvli ja käib kohaliku bussipeatuse ümbrust koristamas. Alati valib ta koristamiseks just niisuguse aja, kui kohapeal istuv “klubi”, kes tõenäoliselt kõige rohkem ka ooteplatsi reostab, kohal on. Tõsi, ükskord tulid istujad Olgale appigi ja nii sai plats kähku korda.
“Ma ei või bussi oodata räpases paviljonis, see on ju meie asula visiitkaart,” tunnistas Olga, kes visalt bussipeatuse kasimist jätkab, kui tal vähegi aega on koduses Vaimastveres olla.
Raamatupidajast noorteinstruktoriks
Olga Jürma ütles, et Noorte Kotkaste ja Kodutütardega kõikvõimalikke üritusi organiseerida ja läbi viia meeldib talle väga. “Inimene on ju natuke egoist ka, kui ma sellest kõigest ise kasu ei saaks, küllap ma siis seda tööd ei teeks. Aga rahas või milleski materiaalses seda kasu küll mõõta ei saa,” tunnistas ta. Oma hobiga toetab naine ametit. “Mul on ikka väga vedanud, et see nii on.” Praktiliselt ei oska ta isegi enam vahet teha, kus lõpeb töö ja algab hobi, nii läbi põimunud on need.
“Mulle meeldib Kaitseliit sellepärast, et siin on kord ja distsipliin, reeglid toimivad ja kõik on raamides,” tunnistas ta. Samas peab igasuguseid laagreid ja õppusi korraldades kõvasti loovust rakendama, muidu ei tuleks asjast midagi välja.
Üheksakümnendatel aastatel töötas Olga Vaimastvere Põhikoolis raamatupidajana. Mingil hetkel kutsus kooli majandusala juhataja ja ajaloo õpetaja Rein Valdmaa, kes tol ajal Noorkotkaste rühmaga tegeles, Olgat Kodutütarde rühma moodustama. 1998 oli Kirna õppekeskuses maakondlik laager, kuhu ta kogemata sattus. 1999. aasta Voore talvelaagris tulid Vaimastvere tüdrukud ja poisid esikohale suusatamises. Sealt sai tuge ka soov seda tööd jätkata.
Sama aasta sügisel peeti Vaimastvere koolis esimene sügislaager, sellega pandi alus sügislaagrite traditsioonile,” meenutas Olga Jürma.
Ühel päeval tuli tema juurde Valdo Raidma ja ütles, et Jõgeva Malev otsib noorteinstruktorit ning soovitas Olgal kandideerida. Sõel oli tookord tihe, kuid et naisel olid juba kogemused, osutus valituks just tema.
Noortejuhiks saamine tähendab, et isiklik eeskuju on väga oluline. “See ei sobi, et nõuan noortelt ühte ja ise sama reeglit rikun. Kui kehtestame reeglid, siis peame nendest ka kinni pidama. Minu hoiakuid elu suhtes on mu töö ja hobi muutnud,” kinnitas Olga.
Laagri alguses ei pea ta enam sisekorraeeskirju ette lugema — kõik teavad, mida tohib ja mida mitte. “Me alustame ja lõpetame oma laagrid kindlate traditsioonidega — pidulikus vormis ja rivistusega.”
Raske luua hästi toimivat meeskonda
Veebruaris saab Olga Jürmal Kaitseliidu noorteinstruktorina töötatud 12 aastat. Mingil ajal ta tundis, et on vaja kõrvale mittetulundusühingut. Nii moodustatigi 2002. aasta novembris MTÜ Jõgevamaa Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Sõprade Selts. MTÜdega käivad ikka kaasas tõusud ja mõõnad. “Sellest hetkest, kui hakkasime omavalitsustega koostööd tegema, läks kõik jälle ülesmäge,” nentis ta.
Esimesest kodutütarde rühmast on Helena Lind, Reelika Tuglas, Liselotte Lääne, Jane Teras ja teised juba toredad noored naised. “See oli väga tugev rühm,” meenutas juhendaja. Lapsed, kes on haaratud koolivälisesse tegevusse ja on aktiivsed, saavad edaspidigi elus hästi hakkama. Ka õppida on kergem, nad haaravad kõike lennult ja kiiresti. “See on loogiline, sest nad õpivad elust endast, kõiges kaasa lüües. Mida huvitavam ja põnevam tegevus, seda suurem osavõtt.”
Praegu on Olga Jürmal Jõgeva linnas uus rühm, põhiliselt Jõgeva Gümnaasiumi kuuenda klassi tüdrukud. “Kõige raskem on meeskonnatunde loomine, et tüdrukud omavahel hästi klappima hakkaksid ja tekiks tunne, et ilma sinuta pole mind, ja vastupidi,” tõdes ta.
“Oluline on endalt küsida, kas ma saan selle rühma liikmena hakkama. See teadmine tuleb aeglaselt, aga kindlalt, läbi ühiste tegemiste.”
Olga Jürma kinnitusel on tänapäeva lastel vähe võimalusi füüsiliseks tegevuseks. Seepärast kipuvad nad juba õige varakult rasketele ja ekstreemsetele matkadele. “Organisatsioonis toimetavad kõik koos – väikesed suured ja täiskasvanud” tunnistas ta.
Kõik, kes koos Olgaga ka rühmajuhtidena tegutsevad, on vabatahtlikud. “Keegi ei saa ühtegi senti. Varem on arvamust avaldatud, et küllap me ikka selle töö eest kõva portsu lisaraha saame. Aga mida pole, seda tõesti pole. Ainult toit on üritustel tasuta. Ürituse ettevalmistus käib enamasti oma kulu ja kirjadega. Rühmategevuseks tuleb juhendajal endal raha leida, selleks tulevadki appi mittetulundusühing, omavalitsused, lapsevanemad ja mitmesugused projektid.
“Eesti inimene on avatud ja sõbralik,” tunnistas Olga. Vabatahtlikud on erilised inimesed, nad tulevad kõigega toime. Neid, kes midagi teha ei taha, on vähe. “Ööpäevas võiks olla 36 tundi, sest 24 kipub väheks jääma,” märkis ta.
Olga on võtnud vastu igasuguseid pakkumisi ja aidanud korraldada väga erinevaid üritusi. Tema jaoks on olulised inimesed ja mõnele inimesele ei suuda ta tõesti “ei” öelda.
Samas tuleb õigel ajal osata ka puhata ja mõnikord tuleb öelda, et ei tule ja ei tee.
Teised maakonnad kadestavad
Sihtasutuse Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus (JAEK) kodanikeühenduste konsultant Kersti Kurvits
Olga Jürma on teinud seda austusväärset tööd üle kümne aasta. Tema kaasabil on loodud Jõgevamaa Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Sõprade Selts, mille eesotsas teeb ta vabatahtlikku tööd tänaseni. Rohkem kui kümne aasta jooksul on tema juhendamisel loodud Jõgeva maakonda umbes 20 Kodutütarde ja Noorte Kotkaste rühma. Tema abil on leitud, kaasatud ja tugevaks meeskonnaks moodustunud ligi 40 vabatahtlikku rühmajuhti, õpetatud isamaalist kasvatust, ellujäämisoskusi ning matkatarkusi, läbi viidud eriala-, järgu-, suve-, sügis- ja talvelaagreid. Olga tubli töö tulemusena on rühmad esindanud Jõgevamaad nii vabariigis kui väljaspool. Teda võib iseloomustada sõnadega – abivalmis, sihikindel, läheb läbi tule ja vee.
Tema paremaks valimine oli komisjoni häälteenamusega otsus. Ma ei kuulunud komisjoni ja kaasa ei rääkinud. Aga komisjon leidis, et suureks plussiks on pikaajaline noortega tegelemine ja isamaalise hoiaku kasvatamine. Olga teeb vabatahtlikult palju enam, kui tema töö Kaitseliidu instruktor-noortejuhina nõuab. Esile toodi ka vabatahtlike rühmajuhtidega tegelemist ja nende õpetamist ning abistamist. Rühmajuhid tõdesid, et teised maakonnad tunnevad kadedust, et Jõgeval on nii hea instruktor, kes kodutütardega tegeleb.
Oskab lapsi kaasa tõmmata
Kunagise noorkotka Erik Purgeli ema Eerika Purgel
Olen Olgaga kokku puutunud juba umbes 20 aastat. Olgu elu kui kibe tahes, on tema olnud alati kindlameelne ellujääja-võitleja tüüpi inimene. Kui Olga midagi ette võtab, siis selle ta ka ellu viib, oskab lastele rõõmu valmistada ja mis peamine — neid tegevustesse kaasa tõmmata. Ja eks vabatahtliku töö eesmärk ongi ju teistele midagi hingesoojendavat anda, teha, saades tagasi ise vaid tegemisrõõmu ja teadmise, et oled kellegi jaoks suutnud jällegi midagi ära teha…
Olga suudab kaasata ka teisi vabatahtlikke oma ettevõtmistesse, et üheskoos midagi põnevat ja kaasa lööma kutsuvat ära teha. Ja loomulikult on selle kõige aluseks, et Olga oskab suurepäraselt suhelda nii laste kui ka täiskasvanutega.
i
HELVE LAASIK
