Esmaspäeval toimus riigikogu hoone ees EKRE meeleavaldus, mille käigus eemaldati lavalt sõna soovinud parlamendisaadik, mõni lõi teda isegi jalaga.
Ma ei pea otseselt õigeks kumbagi käitumist, kuid arvamust avaldama ajendas asjaolu, et parlamendisaadiku sõnavabadus suruti maha nii nõu kui ka jõuga. Siinkohal võiks esitada Oskar Lutsu „Kevadest“ tuntud küsimuse, et mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema. Mitte kaklema, vaid sõna võtma. Aga kas sõnavabadust on õige piirata, ja veel vägivallaga?
Riigikogu juhatus mõistiski hukka Lossi platsil toimunud meeleavalduse käigus aset leidnud vägivallajuhtumi. Avalduses seisis: „Igasugune vägivald demokraatlikus õigusriigis on lubamatu. Demokraatia tähendab sõnavabadust ja mitte mingil juhul vägivalda. Inimene, kes demokraatlikus riigis kasutab vägivalda, häbistab Eesti riiki.“
Õigus sõnavabadusele
Eesti on demokraatlik riik ja teadupärast on demokraatlikule riigile omaselt igal inimesel õigus avaldada oma arvamust ja jääda truuks oma põhimõtetele ning õigusi ja vabadusi tohib piirata vaid põhiseadustega. Kuid seejuures tuleb meeles pidada, et arvamuse avaldamine ei tähenda vägivalda ja õigust kedagi solvata.
Kuigi igal inimesel on õigus oma arvamusele, ei julge väga paljud oma mõtteid avalikult kas klassiruumis, suuremas seltskonnas või ajaleheveergudel jagada.
Kardetakse kriitikat
Näiteks kui vaadatagi just kohalike või suuremate ajalehtede arvamuslugusid, võib tihtipeale kohata seal lehelugeja jaoks juba vanu ja tuttavaid nägusid, arvamusliidreid, kelle mõtteid loetakse ja arvamusega arvestatakse.
Igal inimesel on oma arvamus ja seisukoht, kuid miks ei ole inimesed eriti kärmed neid ka avalikult jagama? Ilmselt kardetakse nii füüsiliselt kui ka verbaalselt „peksa saada“. Levinud on ka arusaam, et kui sinu arvamus kellegi teise omaga kokku ei lähe, siis on see väär. Ebapopulaarsed väljaütlemised saavad tagasilöögi, millega tehakse inimese arvamus maatasa. Kritiseeritakse inimest ja tema mõttelaadi pooldajaid, mitte niivõrd arvamust ennast. Seetõttu ei julgeta oma arvamusele kindlaks jääda ja seda ka avalikult kinnitada.
Võib-olla tuleb põhjusi, mis kardetakse arvamust avaldada, otsida minevikust, kui asja otsustas tsensuur. Kiusati autoreid, kelle ideoloogilise praagi eest karistati ajalehe või kirjastuse peatoimetajat, kes kaotas töö ja sai pikaks ajaks avaldamiskeelu. Kuigi nõukogude aeg on 30 aastat minevik, on see ilmselt eestlastesse oma jälje jätnud.
On ilmselge, et nii palju, kui on inimesi, võib olla ka erinevaid seisukohti. Meil kõigil on õigus sõnavabadusele, kuid me ei tohiks teha maha teiste mõttelaadi või sõnavõttu, eriti vägivalla abil.
DEIVI SUISTE
