Kuhu kadus hiirelõks?

Agatha Christie “Hiirelõks” on repertuaaris olnud alates 1952. aastast, näidendi 50. juubelit tuli teatrisse tähistama kuninganna Elisabeth. Talle anti üle kollektiivi traditsiooniline kingitus – elegantne hiir.

Ma ei oska muud öelda, et hiirelõksud on praegusel aastaajal aktuaalsed leiutised ja hiired, kes majades kõike närivad, ei saa kuidagi elegantsed olla. Usun, et mõni disainitud hiir, millele ei ole hinge sisse puhutud, võib seda muidugi olla…

Olles pidanud arutelusid oma tuttavatega ja ka väljaannetest lugenud, sain aru, et pole pääsu, kõige parem on hiirte populatsiooni normis hoida lõksude abil. Ikkagi näed, et on reaalne loom, enam ei liiguta ja võid kindel olla ‒ vähemalt seesama loomake enam mingil juhul kimbutama ei tule! Kui kuskil on uut närimist märgata või pabulaid poetatud, siis saab järeldada, et see hiir ei olnud meie haldusalal viimane. Et tuleb jälle lõksud püüdma panna.

Vanemat sorti lõksud olid endalegi ohtlikud, õigemini nõudsid intelligentset osavust, tuli sööt väga täpselt sättida, et lõks ei läheks siis kinni, kui sa pole veel omi sõrmi jõudnud ära võtta. Väga tundlik ei tohiks püügivalmis lõks olla ‒ et plõksuks juba siis kinni, kui näiteks keegi natuke kõvema sammuga astub. Seetõttu pole ma lõksudest eriti huvitunud, kuni sain naabrinaiselt innustust. Selgus, et seal peres toimib ka sugude võrdõiguslikkus, “jahimeesˮ ei ole mitte abikaasa, vaid mees lubab temal sellega tegelda. Näitas uuemaid lõkse ‒ neisse on toitu mugavam sättida ja lähevad suure raksuga kinni, kui hiir nuuskima tuleb. Tellisin minagi hansapostist säärased, sättisin töökorda tuppa, kus talvisel ajal vähe käin ja jäin ootele. Pereliige ütleb, et ongi ninapidi vahel. Mina mõtema, et las jääb korralikult vaikseks. Kui järgmisel päeval saaki välja viskama läksin, oli juhtunud kriminaalne lugu ‒ ei hiirt ega lõksu. Valgustasin tänapäevase võimsa valgusega taskulambiga kõige tagumisedki voodi- ja kapialused läbi ‒ no ei näe! Aga ka niisugust auku ei ole kuskil, kust lõks läbi mahuks! Hiirest ma ei räägigi, tema pidi pliiatsi läbimõõduga august läbi pääsema, tõmbab roidedki kokku.

Enne seda testisin ma hiire olemasolu tooliga. Nimelt oli hästi siledate nikeldatud jalgadega toolil õunakast, milles märkasin paari hiire pudistatud õuna. Kuna see tool oli voodi kõrval, oletasin, et hiir ronis sinna voodi kaudu. Lükkasin õuntega tooli keset tuba ‒ järgmisel päeval oli hiir jälle “tööd teinud”! Nüüd tulnuks küll hiir “olümpiavõitjaks” kuulutada, sest teha hüpe 70 cm kõrgusele toolile on ikka sportlik saavutus küll! Või pidi ta sellele kõrgusele saama klaassiledat toolijalga mööda ronides, jälle diplomit väärt, kui arvestada hiirte tagasihoidlikke parameetreid.

Hiired, paistab, saavad libedusega hakkama, või, ega ma ei teagi, äkki siis ikkagi tegid hiigelhüppe?

Üks näide veel hiirte kohanemisvõimest, õieti sellest, et nad näevad igal pool oma võimalust. Heal tuttaval oli kass maganud ühel tugitoolil, selle vastas tugitoolis tegutsenud hiir. Nimelt oli ta sinna loomas oma toiduvaru, mida ei pidanud kaugelt otsima. Ta lihtsalt tassis sinna kassi toitu, sest kauss kassisöögiga oli ka sealsamas, ökonoomsus üle kõige…

Olen pidanud hiire mürktoitudes, mida veel mürkhõrgutisteks nimetatakse, pettuma. Sai pandud igat värvi terakesi meelitamaks hiiri, aga hiljem neid igasugustest jalatsitest välja raputatud; igaks juhuks hakkasin jalanõusid hoidma riiulitel, tald ülespoole. Mullu, tundus, et paberitesse pakitud palad olid efektiivsed, vähemalt kadusid pandud kohalt. Sel aastal enam ei võetud, mõtlesin, et ära kuivanud. Ostsin uued, kahte sorti veel, ikka ei tahetud. Vahepeal püüdis mul üks juhuslikult kaaneta jäetud plastmassämber hästi ‒ kolm hiirt läksid sisse, aga sealt, näe, välja ei hüpanud. Ju hiirtel on ka erinevad võimed.

Ei taha mürgitootjaid kritiseerida, olen kuulnud ka kiidusõnu. Vist ongi iga hiirte koloonia oma isikupäraga, ja igaüks peakski katse-eksituse teel ise leidma parima viisi hiirte ohjeldamiseks. Niisugune looduslähedane tegevus… Tahaks kadunud lõksu üles leida, sest muidu, kardan, kaovad järgmised lõksud samamoodi…

EHA NÕMM

blog comments powered by Disqus