Meie küla on tõesti väike, kobaras on vaid mõni maja ja mõned kaugemal eraldi. Valla kodulehel on kirjas, et külas elab selle aasta alguse seisuga 15 inimest. Need, kes suvitavad siin, on kuskil mujal kirjas. Ja ega põliselanikke kõigis majapidamistes enam pole, majad on juba edasi müüdud või müügis. Poemeeski ütles, et ega enam kõiki tunne, majaomanikud vahetuvad.
On tavaline, et maal elamist peetakse ebanormaalseks – mulle on jäänud niisugune mulje. Kui naabri maja tuli ostja vaatama, siis küsis minu käest, kas elan siin aastaringselt. No elan ja päris hea meelega, suviti on maal tegemist palju ja seda õues, mis on boonus. Linnas saab ju suvel ainult tuvisid toita, aga maal on palju huvisid, nagu ütleb laul. Talviti meeldiks küll rohkem kasutada linna asutusi, kus näeb inimesi ja saab suhelda või vaadata, mis on tehtud või tehakse. Suvel peab kohe kirja panema, mida peaks päeva jooksul tegema, muidu unub mõni vajalik liigutus ära.
Kui siia üle 40 aasta tagasi tulin elama, oli jah rahvast palju ega osanud arvata, et demograafiline pilt niivõrd muutub. Lapsi oli igas majas ja kuked ei lasknud hommikuti magada. Nüüdseks olen jäänud ainsaks, kelle juures vähemalt suveti on kolm lapselast, üle kümnesed tüdrukud ja viiene poiss. See kooslus toimetab oma jõududegagi ära, aga alati võin osaleda ja ideid anda suve veetmiseks. Praegused linnalapsed on võtnud pähe, et mõni töö on nii ebameeldiv, et nemad seda teha ei taha. Ja et neil on vaba valik, kas teha või mitte. Näiteks rohimine on vastunäidustatud ja ega vanemad ei julge ka sundida ja oma võsude suve ära rikkuda.
Aga kui vanaemana jäin lapselastega üksi, siis selgus, et neil on väga igav ja ainuke viis sellest üle saada on – rohida. Ei tea muidugi, kui palju oli see nende enda sisemine sund, kui palju mulle meeldida tahtmine, sest minu vaade oli neile teada, aga põllule mindi. Eks seal praktika käigus õpi vähemalt ära mõne umbrohu ja mõne kultuuri, on ju oluline nende vahel vahet teha.
Maale tuldi täisperega, see tähendab, et saabusid ka küülikud Nännu ja Ruudi. Esimene on vilgas väike valge hermeliin ja teine pruunikarvaline ja rahulik, tõugu ei osanudki määrata, kui sirvisin kääbusküülikute kohta infot. Kui need lemmikud kandekastist õue peale lahti lasta, siis esimene pistab silkama, teine jääb ukseava juurde külitama ja vurru liigutama. Soovitav ongi neid vähemalt kaks tundi lasta vabaduses olla. Valge on alles aastane vist ja pruun juba viiene – vanus annab tunda või on lihtsalt flegmaatik? Aga nimi on petlik, sest Nännu on agar sõrme hammustama, kui käega tema läheduses liiga julgelt toimetada.
Teist aastat tegeleme heinateoga – tütar niidab vikatiga maha väikese platsi ja loomapidajad peavad siis loogu liigutamas käima ja lõpuks kokku panema. Kordus eelmise aasta muster – vaevalt on niidetud, kui vihm tuli selga. Tegelikult sel aastal siiski ilmataat esimesel päeval ainult hirmutas, lubas heina teha küll – oli mitu kuiva ja ka tuulist päeva. Kuulsin, et Tartus sajab, meil mitte. Aga ettevaatus kulub ära, meil on mitu käru – sättisime heina hangutäied kärudele ja veoriietele, oleme valvel nagu tuletõrjujad tule kartuses: kui sätib sadama, kärutame heinad katuse alla. Niisugune uudne lähenemine. Kuna üks küülikupidaja oli vahepeal tantsupeol, siis määrati viieaastane ajutiseks asetäitjaks.
Üheteistaastane innustab teda juba vist kümnendat korda, et korja veel üksainuke ja viimane peotäis rohtu oma hoolealusele – siis pole rohkem vaja. On veel palju toiminguid, kus saan oma brigaadi ära kasutada ja kodutööde vastu suurema huvi tekitamiseks tuleb vahel lihtsalt poes jäätiste järel käia. Sobivad rohkem lühiajalised või kroonilised tööd, mida võib alati teha ja alati igal hetkel pooleli jätta. Näiteks kivikeste koristamine vagude vahelt, kruusahunniku laiali vedamine väikeste ämbritega ja tingimata käruga, mille peale need käivad, sest viieaastane läheb postkastist ajalehtegi käruga tooma ning oma jalgrattaga sõites paneb ka vahel käru ratta taha kolisema. Talle meeldib igasuguse lasti vedu, näiteks välja rohitud umbrohi ja mahasaetud oksad veerevad varsti juhatatud kohta. Omaaegses Lindgreni lapsepõlves Bullerby külas mängisid kolme kõrvuti asuva talu lapsed lakkamatult koos. Siin ja praegu pole teiste perede lapsi kuskilt võtta ka suvisel ajal…
EHA NÕMM
