Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis on maikuus üleval Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli tekstiili- ja puutöönduse eriala õpilaste näitus “Koos + kõla”. Kes seda vaatama läheb, saab teada, et peale kinnaste ja sokkide võib kududa ka kalu ja putukaid ning et puutööd võivad edukalt teha naisedki.
“Putukate ja kalade kudumine on tekstiilieriala õppuritele esimese aasta lõpus väga hea loovülesanne,” kinnitas Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli disaini- ja käsitöövaldkonna koordinaator ja tekstiilieriala õpetaja Ingrid Uus. “Selleks ajaks on nad jõudnud tutvuda eri kudumistehnikatega ning neil on endalgi põnev nuputada, kuidas õpitut loovülesande lahendamisel kasutada.”
Ingrid Uusi sõnul valisid esimese kursuse tekstiiliõppurid ühel aastal loovülesandeks kalade, teisel aastal putukate kudumise. Mõlemal juhul võeti aluseks looduses reaalselt eksisteerivad liigid ning uuriti mitte ainult nende väljanägemist, vaid ka “elukombeid”. Kootud putukad tulid üsna tõetruud (kui nende suurus välja arvata), kalade puhul lahendas mõni õpilane ülesande ka mängulisemalt.
“Putukateema valinud kursusel tegi päris mitu õpilast valmis kartulimardika,” ütles Ingrid Uus. “Aga ega seal midagi imestada ole: me oleme ju põhiolemuselt põllumajanduskool.”
Näituselt ei puudu siiski ka traditsioonilised kudumid — labakud ja sõrmikud. Labakuid kaunistavad Suure-Jaani ümbrusest pärit kirjad, sõrmikud on inspireeritud Viljandi- ja Läänemaalt pärit eeskujudest.
“Kui Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tekstiilitudengid teevad muuseumides leiduvate esemete koopiaid, siis meie õppurid kasutavad üksnes originaalesemetelt pärit ornamente ja värvilahendusi, ent koostavad nende abil siiski oma kavandi. Koopiate tegemine eeldab tugevamat tehnilist baasi, kui meie koolis kaheaastase õppeaja jooksul omandada jõuab,” ütles Ingrid Uus.
Tekstiiliõpilastelt on näitusel väljas ka telgedel kootud ja vilditud esemeid. Suuremad sõbakirjalised tekid ja viltvaibad on valminud rühmatööna.
“Viltvaipade puhul tegid kõik rühma liikmed algul kavandi ja korraldasid seejärel hääletuse. Enim hääli saanud kavand tehti ühiselt teoks,” ütles Ingrid Uus ja lisas, et õpilaste loodud vahvaid vilttaieseid võib kohata ka Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli värskelt renoveeritud hoone interjööris.
Mitmekesi keerulisem
Suured sõbakirjalised telgedel kootud tekid on kollektiivsed lõputööd. Ingrid Uusi sõnul on mitmekesi mõnes mõttes raskemgi kangast kududa kui üksi. Töö edeneb küll kiiremini, ent igal kudujal on oma “käekiri” ning see võib hakata valmistöö puhul välja paistma. Kui üleminekud liiga selgelt näha on, tuleb võtta ette tüütu harutustöö.
“Samas on hea, kui õpitakse mitmekesi ühe lõime sisse kuduma, sest sellist oskust võib edaspidi suuremate tellimuste täitmise juures väga vaja minna. Ühe inimese jõud ei käi tellimusest mõnikord üle,” sõnas Ingrid Uus ja lisas, et mitmekesi üht eset kududes õpitakse ka rühmatööd tegema.
Palamuse näitusele eksponeeritud lõputöödest väärivad kindlasti märkimist veel Triin Hellati kotid ja Tanel Klaari trummid. Triin Hellat õppis Olustveres tekstiilitööd, ent enne seda oli ta lasknud end Tartu Kõrgemas Kunstikoolis nahakunsti saladustesse pühendada. Tänu sellele oskab ta nüüd tekstiili ja nahka omavahel kombineerida. Kvaliteetsed tekstiilkaunistustega nahkkotid on selle tõestuseks.
“Oskus kaht materjali omavahel kombineerida tuleb tootearenduse seisukohalt kõvasti kasuks,” kinnitas Ingrid Uus.
Tanel Klaari trummid valmisid puutöönduse eriala lõputööna. Instrumente oli komplektis rohkemgi, kui Palamuse väljapanekus näha.
“Tanel ei lootnud trumme tehes üksnes iseenese tarkusele, vaid konsulteeris kõlaloomise ja materjalide valiku asjus ühe Eesti tipptrummariga,” ütles Ingrid Uus. “Lõputöö kaitsmisel esitas Tanel ka mõned trummisoolod.”
Meeldib ka naistele
Enamik näitusel olevaid puitesemeid on siiski esimese kursuse õpilaste käeharjutused: koonlalauad, pika kõvera varrega lusikad (neile on leitud efektne nimi — moosivarga lusikad), vöömõõgad (neid kasutatakse kirivöö kudumisel) ning laud- ja ummiknõud.
Lisaks uute puitesemete valmistamisele õpetatakse Olustveres vanade esemete restaureerimist. Üht perfektselt restaureeritud vana tooli saab näha ka näitusel. Kusjuures osavaks restaureerijaks osutus naisterahvas — Moonika Liinamägi.
“Puutöönduse erialal on juba mitmendat aastat umbes pooled õppurid naised,” kinnitas Ingrid Uus.
Küsimusele, mis naisi selle eriala juurde meelitab, oli kõige kompetentsem vastama üks tekstiilieriala õpetajatest, Marvi-Liina Riid: tema otsustas õpingutega n-ö teisele ringile minna ning asus samas koolis, kus ise töötab, puidueriala õppima.
“Etnograafilised puitesemed on omaette huvitav nähtus,” ütles Marvi-Liina Riid. “Need on kaunistatud huvitava ja mitmekesise ornamendiga. Kui tekstiilikirjad on juba teatud mõttes üle ekspluateeritud, siis puidukirjad on veel suhteliselt avastamata maailm.”
Lisaks puutööndusele ja tekstiilitööle, saab Olustvere koolis õppida ka klaasehistööd ja keraamikat. Ingrid Uusi sõnul tulevad käsitööerialasid õppima enamasti veidi küpsemad, kolme-neljakümnendates inimesed. Kaugõppevorm, mis nõuab korra kuus kolmeks päevaks kohaletulekut, sobib neile. Ent õppima asudes tuleb arvestada ka sellega, et sessioonide vahepeal tuleb kõvasti kodutööd teha.
“Käsitööoskused ei tule lihtsalt kätte, vaid läbi vaeva ja valu,” sõnas Ingrid Uus. “Õppides tuleb palju harjutada, aga need, kes lõpetamiseni jõudnud, on väga rahul sellega, mille nad meie juures omandanud on. Meie õppes on oluline osa pärandoskuste taaselustamisel ja säilitamisel.”
Kes maikuus Palamuse muuseumi ärklisaali satub, võib kindlasti kogeda, et Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli käsitööõppurite valmistatud etnograafilise taustaga esemed sobivad sinna kui rusikas silmaauku. Nii et näituse pealkiri “Koos + kõla” iseloomustab ka eksponaatide ja näituseruumi omavahelist suhet. Võib arvata, et käesolev ei jää viimaseks selle kooli näituseks Palamusel.
i
RIINA MÄGI
