Jõgeval talvise kelgutamiskohana tuntud kruusaaugus on linlaste imestuseks tehtud kaevetöid. Tegevuse käigus on senine just rohetama hakanud murukamar kadunud ja asendunud mustendava mullaga. Kuid nii, nagu kaevamisel ikka, tuleb tavapärase igava katte alt välja ka mõistatuslikke asju. Sedapuhku hulk küsitavusi ja probleeme.
Esmalt teavitamisprobleem. Kodanikul on õigus teada, mis toimub tema linnas, ja seda soovitavalt veel enne, kui muutused toimuma hakkavad. Niimoodi luuakse usalduslik side linna ja elaniku vahel. Inimene teab, mis plaanis, ja arusaamatust on vähem.
Praegusel juhul saabus info alles päevi pärast kaevetööde käivitumist Facebooki ja linna koduleheküljele. Kindlasti ei külasta neid lehti suurem osa elanikke. Sestap olnuks vajalik eelnev artikkel ka Vooremaas või kõigi linlaste postkasti jõudvas linnalehes. Siinkohal ei ole põhjust süüdistada linna avalike suhete juhti, sest ta kindlasti ei teadnud seesuguste kaevetööde plaanist. Kahjuks veelgi enam- lisaks linnaelanikele ei omanud teavet ka linnavolikogu liikmed ja pool linnavalitsusest.
Kuidas see on võimalik?
Nimelt tekkinud linnapea Kalmer Laini sõnutsi idee kruusaaugus töid teostada neil koos linnavalitsuse liikme Kalle Pindiga, kelle juhitav OÜ Jõgeva Veevärk seal lähedal asuva puurkaevupumpla juures hooldustöid tegi. Nii lepitigi suuliselt kokku, et kui ekskavaator seal juba on, siis võib nõlvade tasandustöödki ära teha. Kusjuures rahalised kulud jäävat OÜ Jõgeva Veevärgi kanda — tasuta lõuna, mida polevat olemas, linna jaoks?
Koorub mitu probleemi. Esiteks on linnavalitsuses veel IRL-i esindajad aselinnapea Mihkel Kübar ja liige Terje Mitt ning kõik otsused langetatakse konsensuslikult ehk kõigi nelja liikme heakskiidul. Seda antud juhul ei tehtud, kuigi IRL on valmis koalitsioonipartnerina otsuste eest vastutust võtma.
Imestama paneb, et pressiteates kõneldakse linnavalitsuse nimel, kuigi see ei olnud linnavalitsuse otsus. Teiseks puudub ka otsus ehk kirjalik dokument, mille alusel kaevetöid kruusaaugus tehti. Vastasel juhul oleksid kõik linnavalitsuse liikmed pidanud teadma, sest taolised otsused kinnitab linnavalitsus. Vaevalt sisaldas hooldustööde lubamine pumpla alal luba muu hulgas ka kõrvalasuvas kruusaaugus mullatöid teha.
Maastikukujundamine on protsess, mis nõuab keskustelu ja asjatundjate koostatud plaane paberil. Siin peitub vastus küsimusele, miks puudus kaasav arutelu linnavalitsuses, volikogus ja linnarahva hulgas laiemalt ja miks ei jõutud enne tööde teostamist teavitada. Tegemist oli kitsa ringi omavahelise rutaka kokkuleppega. Kas see ongi demokraatia?
Miks seda tehti?
Saab edastada vaid linnapea sõnu, et lapsevanemad olla tal juba mitmel aastal tänaval nööbist kinni võtnud ja palunud kruusaauk ohutumaks muuta. Iseenesest on tore, et elame linnas, kus on võimalik sedasi ettepanekuid teha ja neid võetaksegi kuulda, aga… Ei mäleta varasemate volikogu koosseisude liikmed ega praegused rahvaesindajad, et taoline murehüüd oleks kõlanud. Samuti ei paista antud probleem olevat ületanud kohaliku meedia uudisekünnist, kuigi kruusaauk on näinud praeguste laste emasid-isasid ja vanavanemaidki seal talverõõme nautimas.
Jutt ohutusest võib ju õige olla, kuid enne mullatöidki leidus piisavalt laugeid nõlvu väikelastele kelgutamiseks ning järsemaid suurematele ja julgematele — igaühele oma. Oleks vaid oskust oma võimeid hinnata. Samas võib mõneti olla tegu hea mõttega, sest talve lõpus kruusaaugu põhjas kirendavaid kelgutükke vaadates on võimalik elavalt ette kujutada laste sinikaid ja nende vanemate muret nii oma võsukese tervise kui ka perekonna rahakoti pärast, kui purunenud sõiduvahendi asemel uus tuleb osta. Kuid ega lapsed jäta järgmistel talvedelgi kelke katki sõitmata ja suuskadel uhkeid õhulende sooritamata, lihtsalt nüüd tuleb ise rohkem vaeva näha ja lumest vastavad “hüppekad” teha.
Niisiis ei muutu suurt midagi, kuid vähemalt said tööde käigus mõned ohtlikud puud likvideeritud. Mõttel iseenesest võib olla jumet, aga küsimus on otsustusprotsesside korrektsuses ja nende läbimõtlemises laiemas ringis. Mis saanuks, kui linnapea mantli teisest nööbist oleksid kinni võtnud trikiratturid ja palunud hoopis kruusaauk n-ö ohtlikumaks teha, luua veelgi rohkem künkaid, kus oma kaherattalise ratsu seljas perutades adrenaliinil veres ringelda lasta? Kusjuures ka selline idee on n-ö tänaval jutuks olnud, aga ju siis pole õigest hõlmast kinni hakatud
Kruusaaugu ajalooline omapära
Usutavasti on kodulooliste nüanssidega kursis olevatel inimestel tekkinud lisaks küsimustele ka hämmastus. Kruusaauk pole Jõgeva mõistes tavapärane paik, kus võiks lasta ekskavaatoril ringi mütates murupinnast koorida ja ka sügavamalt maapõue kaevata. See on seotud inimeste vägivaldse surmaga. Nimelt on tegemist hukkamiskohaga. Eelnevalt oli lisaks õõvastava veretöö sooritamisele tegemist ka matmispaigaga, sest sealsamas leidsid ohvrid ka ajutise rahupaiga.
Tuntud koduloouurija Eino Veskise infole tuginedes toodi 1941. aasta suvel 80 konvoeeritavat kruusaauku. Omakaitse mehed turvasid kruusaaugu kallast, samal ajal kui Saksa sõdurid ohvreid hukkasid. Veskise sõnul pääses Tupitsa-nimeline mees seeläbi, et sai haavata ja peitis end langenute alla ning roomas seejärel Õunale.
Hukatud maeti pärast Teise maailmasõja lõppu ümber Siimustisse. 1965. aastal avati kruusaaugu põhjas olev mälestuskivi, millel oli mälestusplaat. Plaati pole praeguseks hetkeks juba aastakümneid. 1984. aastal püstitati teine mälestuskivi kruusaaugu kaldale ja see on tänaseni säilinud. Jõgeval on seega lisaks raudteejaamale, kust algas küüditatute õudne teekond, ka sedasorti ajalooliselt sünge ja verine paik.
Summa summarum. Kindlasti ei ole tegu kõige põletavama probleemiga Jõgeval, kuid küllap on selgunud möödunu ja eelkõige käesoleva kohta üht-teist mõtlemapanevat. Minevikku on võimatu muuta, kuid olevikus on otsuseid, mis ka tulevikumaastikku kujundavad, võimalik teha demokraatlikumalt ja erinevaid osapooli kuulates, enne kui tegutsema asutakse. In spe…
i
PRIIT PÕDRA, Jõgeva linnavolikogu liige, IRL
