Krokodill peielauas

Siis prahvatab selle keskele hõiskav polkaviis. Prahvatab ja üha paisub. Mobiiltelefon, mis selle särtsaka etteaste kuuldavale toob, peidab end sügaval käekoti põhjas, kott ise kõlgub sangupidi omaniku toolileenil. Omanik otsib, kobab ja kohmitseb.

Esineja peatub poolelt sõnalt. Ootab. Nagu saalitäis luulehuvilisigi. Käekott näib põhjatu ja käratsejat tabada üritava eevatütre ponnistus viljatu. Asib lõpuks märsi koos polkarütmis trallitava telefoniga sülle ning kappab kabjaplaginal ukse taha.

Miski on vahepeal katki läinud

Esineja jätkab, ent miski oleks nagu vahepeal katki läinud. Kildudeks kukkunud. Miski, mida on sõnade abil raske üles tähendada ja tundub vaid südamega hoomatav.

Toosama esineja oli mõni aeg tagasi matustel. Pikk helevalge linaga kaetud peielaud, hämaraks tehtud restoranisaal ja minust mõni koht edasi tühi tool. Kadunukesele kasutada antud, kui ta ehk kehatuna veel viivukese kallite keskel istuda soovib. Enne lõplikult inglite juurde minekut.

Matusekorraldaja tõuseb viimseks järelhüüdeks. Ei saa aga suudki avada, kui üle haudvaikse saali kõlab krokodill Gena lauluke. Kuni telefoniomanik end jalule hoovab, riidevarna juurde tõttab ja mantlitaskus sünnipäevaviisikest veeretava pahategija vaikima vajutab, on taas üks harras hetk päästmatult ära rikutud.

Ilmselt on meil kõigil sääraseid kogemusi. Teatris, kus kulissidetagune hääl keelitab mobiiltelefonid välja lülitama. Ent kus keset näitlejate tasakesi sõnatud dialoogi või paatoslikku monoloogi leidub ometi üks neist põuetasku peidetuist ja südame vastas soojendatuist, et keelitust trotsides helisema hakata. Tungivalt ja häält üha nõudlikumaks paisutades.

Või suveõhtustel vabaõhuetendustel, mille piletihind pole kaugeltki sümboolne ja mille tähelepanelikku jälgimist pärsib kord merekohin, kord eksinud tuuleiil. Või vanemate põlvedel kilkavad väikelapsed. Ja kõige tipuks istub neil etendustel su kõrval keegi, kes mugib matsutades soustist tilkuvat hamburgerit ja hüüab valjusti mobiiltelefoni, et tead, ma ei saa praegu pikemalt rääkida. Olen nimelt vabaõhuetendusel. Hüüab sama teadet õhtu jooksul veel paar korda. Muigab publiku pahase sosina peale, otsekui oleks süüdimatu. Või sootuks üksipäini maailmas. Või parandamatult mühakas.

Leidke üksteise jaoks aega

Ja mis seal salata, isegi sõbrannaga ei saa enam rahumeelselt kohvikus istuda ning iidamast-aadamast jutulõnga veeretada. Sest tema tüütu mobla aina ümiseb, vibreerib ja võtab läbilõikavalt piiksatades vastu sõnumeid.

Vestleks, pihiks, aga pisike pirisev telefon ei luba. Täpselt nagu ei luba perenaise süda teda viivukski välja lülitada. Oh need vanad head armastuskirjad, õhkab sõbrantsi sõnumisajust segatu. Need postkaardid ja kutsed, mida sai hingevärinal ja ootusõhinal avatud. Need tundeist ja uudistest õhkuvad read, tulvil metafoore, mida vististi enam adudagi ei osata. Need Segasummasuvila-sünnipäevapeod ja lõppematud lobisemised jahtunud kohvitassi taga. Need alternatiivitud tõestused hoolimisest ja üksteise jaoks aja leidmisest.

Vahetu suhtlemine näib üha enam pisenduvat lakoonilisteks sõnumiteks telefoniekraanil. Või e-kirjadeks. Need on säilmed sagedaste kooskäimiste, puudutuste ja pilkude keelest.

Saatkem SMS-e, sõbrad ja kaimud, reklaamib teler usinasti õhtust õhtusse, nii et numbrikombinatsioon 1727 unenägudeski tüütu sääsepirinana kummitamas käib. Saatkem teateid, märksõnadeks flirt, sex ja jumal teab mis veel. Armugem telefoni teel. Suudelgem ja saagem seksuaalseid naudinguid telefoni teel. Solvakem ja tõmmakem üksteist haneks. Seda kõike ikka ja üha telefoni teel.

Sest kui veel mõned aastad tagasi saime suurepäraselt hakkama ilma selle vilkuva, laulva ja ajuti pindakäiva asjanduseta, siis nüüd enam mitte. Ainsat minutitki mitte. Ei põgusal poeskäigul ega kiirel kempsukülastusel. Mis siis veel rääkida esitlustest, etendustest või matustest, mille lõpp kibeleva kõneootaja jaoks valgusaastate kaugusel tundub olevat.

URVE TINNURI

blog comments powered by Disqus