Viimaks potsatas ka minu postkasti siseministeeriumi loodud juhised, mida teha ja kuidas käituda, kui meid kriis ootab. Juhised, mis teistes riikides on ammu olemas, jõudsid meieni ebaõiglaselt hilja.
Alati, kui räägitakse kriisijuhistest, tundub, et, kohe peab midagi juhtuma, või mis veel hullem, sõjaks valmistuma. Mõned pidasid seda lihtsalt rumaluseks. Teadvat ju igaüks ise, mida teeb. „Riigist põgenemiseks pole mingeid kriisijuhiseid ja nädala toiduvaru vaja,“ viskas üks kommenteerija mürgiselt.
Nali naljaks, aga vaatasin juhendi valguses üle, kuidas nädal üle elada. Selgeks sai, et kui kriis täna käes oleks, siis ilmselt nädalat päris omaenese jõududega siiski vastu ei peaks. Kapis veidi tuuseldades selgus, et toiduvaruga saaks mõne päeva hakkama, kui leppida veidi kasinama toidukorraga, mis erilist maitseelamust ei anna, aga hinge sees hoiab. Kahtlen, kas tormaksin täna poodi liitrite viisi purgisuppi ja konserve ostma, kuid ilmselt täiendaksin toiduvarusid märksa mõistlikumalt.
Märksa nutusem seis oli veega. Seda nimelt leidus kodus kanistrijagu ning kui nädalane kriis tulema peaks, siis saaks see ilmselt ka päeva või pooleteisega otsa. Kui kord meie püstakus veetoru lõhkes ja selle tagajärjel kaks päeva vett polnud, sai juba selgeks, et vett tuleb koguda. Seega tuleks veeküsimus ikkagi veel korra üle vaadata.
Rääkimata elektrist. Ilmselt nii nagu paljudel, sõltub ka minu elu suuresti elektrist. Elektripliit, elektril töötav õhksoojuspump, rääkimata muudest asjadest. Kui suvel saaks veel hakkama, siis talvel jääb ilmselt ka tekkide varumisest väheks.
Märksa parem seis oli patareide, küünalde, esmaabivahendite, rohtude ja muuga. Ilmselt valgust saaks ning tohterdatud ka. Ning kui kriis peaks nädala kestma ja mingil põhjusel kodust välja ei pääseks, võiks nädala jagu vähemalt nende baasil siiski hakkama saada. Suurema elektrikatkestuse korral leidus kodus veel akupank ning autos telefonilaadija. Tuletasin endale meelde, et akupank võiks pidevalt täis olla.
Ebaõiglaselt hilja meieni jõudnud kriisijuhend vajab suuremat kõlapinda ja märkamist. Tundub, et nii nagu tulevad igal aastal talv ootamatult ning sellega kaasnevad libedad teed ja liiklusõnnetused, ei arva keegi kunagi, et midagi halba võiks kunagi temaga juhtuda. Kuid kriis ei ole pelgalt sõda, vaid ka päevi kestev elektrikatkestus, läbipääsmatud teed, päevi kestev sideteenuste katkemine ja muu, mis meie igapäevaelu tugevalt häiriks. Ent hilja on lahendustele mõtlema hakata siis, kui häda juba käes.
Võib-olla on tark tegu juhend endale koju kindlasse kohta panna ning aeg-ajalt jälgida, kas kõik vajalik on olemas. Mitte selleks, et kurja kaela kutsuda, vaid iseenda hingerahuks. Elu on näidanud, et me oleme talveks, elektrikatkestuseks ja kriisiks alati liiga vähe ette valmistunud.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
