Esimene lumi tuleb alati ootamatult ja kuigi selleks ollakse justkui valmistunud, lööb see ikkagi elu sassi. Samuti tundub olevat tormituultega, mis ikka aeg-ajalt Eestimaad külastavad.
Küll võib aga hämmeldust tunda selle üle, kui kergesti on riik või mõni selle piirkond haavatav üheainsa elektrikatkestusega. Nii nagu juhtus viimase tormituulega Lõuna-Eestis. Ühest küljest tundub küll, et pidevalt toimuvad ümberringi erinevad kriisiabi koolitused ja õppused, aga nende kasutegur lastaks laias laastus põhja kohe, kui ühe alajaama katus pealt ära lendab.
Viimane kriisiolukord tõi välja ikka need teada-tuntud kitsaskohad. Kui kaob elekter, kukuvad ära telefonid, lakkab töötamast side, ei saa kätte kütet … Lõpuks juhtubki nii, et räägime mobiiliga üle Venemaa või Läti operaatori, generaatori jaoks puudub bensiin ja koolibussid lähevad järgmisel hommikul liinile teadmata, et koolid üldse ei töötagi.
Loota tuleb ikka iseendale
Elektri kadumisega variseb tegelikult kõik hetkega kokku. Imeväärselt kiiresti jäävad tummaks mobiilid, lauatelefonidest ei maksa rääkida. Sügaval nõukaajal täitsid piirkondlikes posti- ja sidekontorites ühte tuba massiivsed akud, mis tagasid liinitelefonide toimimise vähemalt järgnenud 48 tunniks. Seda kõike tehti ja hoiti mõistagi sõjalistel kaalutlustel, kuid tänu sellele suudeti teatud kohti maailmast ära lõikamisest hoida.
Nüüd vajub mobiiliside kokku mõne tunniga. Operaatorid räägivad küll iga kriisi järgselt, kuidas nad parendavad mastide töös püsimist ka elektrikatkestuste korral, kuid kui kriis käes, ollakse hädas ikka samamoodi.
Sama on lugu tanklatega, kus riik juba mitu aastat tagasi kehtestas nõude, kui palju tanklaid erinevates piirkondades peab olema, kust ka elektri puudumise korral on võimalik tankida. Aga nagu viimase kriisi ajal võis kuulda, on suurem osa neist ikkagi veel tegemata. Laiutatakse käsi, et riik ei saa eraomanikku sundida. Järelikult ei peeta seda julgeolekuriskiks. Ometi sellised kriisid seda ju on.
Kindlasti peaksid inimesed ka ise sellisteks ekstreemsusteks paremini valmis olema. Pea iga kord kuuleme kriisiolukordade ajal ja järel ahastavaid lugusid sellest, kuidas erinevad ettevõtjad voolukatkestuste korral kannatavad. Kellel seiskub tootmisliin, kes ei saa loomi joota. Miks sellest ükskord õpetust ei saada ja generaatorite peale ei mõelda, jääb ikkagi arusaamatuks.
Vahel tundub, et ka kriisikoolitajad, kes mööda maad käivad, ei kujuta ette tegelikku olukorda, mis Eestimaal valitseb. Nii alles räägiti hiljuti tõsimeeli, kuidas maal on veepuudusega ikka lihtsam hakkama saada. Siin on olemas kaevud ja allikad, kust vett saada. See meenutab ammuaegseid jutte, et mis teil maal viga: kõik kasvab peenral ja keldrid kaupa täis. Aga kriisikoolitaja ei tea, et tänases Eesti külas pumbakaevusid enam peaaegu polegi. Vesi tuleb ka taluõuel elektrinupu alt.
Kõige hullem on teadmatus
Kõige rohkem muserdab aga inimesi selliste olukordade puhul teadmatus. Mitte see, et elektrit pole, vaid millal see tagasi saadakse. Vastavalt sellele saaks ju oma tegevusplaane seada ja ise abi otsida. Pöörduda pole aga eriti kuhugi. Ja erinevatel põhjustel ei saa ka.
Üks teenekas tootmisjuht kurtis viimase suure lumetormi ajal, mis voolu viis ja teed kinni ajas, et riik on nii õhukeseks hööveldatud, et kriisiolukordades saad loota ainult iseendale. Varem tegutsesid sellistel puhkudel kriisistaabid või olid maavalitsuses inimesed, kes toimuvast infot jagasid. Nüüd võid – juhul muidugi, kui telefon töötab – kuulda teises otsas vaid ilusat muusikat ja elada edasi teadmatuses.
Pärast iga kriisiolukorda räägitakse küll inimestele aina rohkem, kuidas sellisteks puhkudeks valmis olla. See on nagu veetilga ja betooni suhe, mis tulemuseni jõudmiseks nõuab lihtsalt aega. Sest vahepealsed paar aastakümmet ei peetud meil seda teemat just väga paeluvaks. Kuid viimastel aastatel on siiski toimunud teatav taasavastamisrõõm.
Muide, meie põhjanaabrid soomlased hakkasid elanikkonna kriisinõustamisega aktiivselt tegelema sajandi algul, mil tõsteti taas ausse ka kunagised n-ö tsiviilkaitseõppused. Meie ei suuda seda möödaniku sõna hirmust vist veel niipea taaselustada.
Rääkimata siis näiteks sõdadest puutumatust Šveitsist, kus kõikide ehitatavate eramute alla tuleb rajada õhukindel varjend, kus vastavalt majaelanike arvule on olemas kõik eluks vajalik, mida peab jätkuma vähemalt kaheks nädalaks. Alates veest, lõpetades elektriga.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
