Kratiküla plaanid pandi paika oktoobrikuu keskel, kui sihtasutuse Kalevipoja Koda juhataja Taavi Pirk ja projektijuht Andri Plato tulid välja mõttega pakkuda alternatiivi traditsioonilisele jõulumaale. Kalevipoja muuseumi ja varakambri olemasolu andis tõuke ehitada tegevus üles krattidele, tutvustamaks vanade eestlaste tavasid, tarkusi ja eluviisi. Andrus Kivirähki romaanist “Rehepapp” leiti krattide olemusele ka rohkesti mõtteainet.
Kohandati tänapäevasemaks
Kratiküla andis soodsa võimaluse tutvustada ajalugu, kultuuri ja rahvakombeid, sest muistsete eestlaste elus oli krattidel olnud oluline tähendus. Käidi ära ka Eesti Rahva Muuseumis, kust saadi soojad soovitused kõike võimalikult ehedalt näidata. Mare Kõiva kirjandusmuuseumist andis siiski nõu tegevust tänapäevasemaks kohandada, et lapsed saaksid kõike paremini vastu võtta. Kratiküla leidis oma tee kusagilt ?nitti võtmata, eelistades just looduslähedust. Patt olekski olnud kasutamata jätta lähiümbruse looduse ilu ja rikkust, rahvamaja tagust kõrgendikku ja metsaradasid. Kõike püüti ka võimalikult atraktiivseks muuta, et Kratimaal lastel huvitavam oleks ja tarkused niiviisi paremini meelde jääksid.
Kratiküla ekskursioonide teekond kestis kaks ja pool tundi täis tihedat tegevust. Alates sellest, et kõigepealt mindi Saare teeristile bussile vastu, süüdati lõke ja tehti omavahel tutvust. Ringkäik algas sara nurga juurest, kus oli terve hulk puust viitasid, mis kujukalt tutvustasid krattide sugupuud. Kratte oli pandud nii puu otsa ronima, uste kõrvale kui ka lakaluugist alla rippuma. Väikeses hoovimajas, mis vana talumaja kujutas, oli ka Kalevipoja varakamber, kus perenaine Aili Sepp hoidis “krattide kokkutoodud varandust”. Tegelikult oli seal rohkesti põnevaid näputöid, mida sai ka kaasa osta.
Samas majas ümber nurga olid kahes toas õled maas. Eestoas kalpsas ringi elus jänes ja korvist vaatasid vastu kassipojad. Tagatoas olid aga aedikus lambad. Loomade juurde jäid lapsed enamasti pikemalt peatuma. Suvise Saare koduloomaaia asukad olid uudistajatega harjunud ega lasknud ennast eriti häirida. Pika laua peal põles petrooleumilamp, kuivama oli pandud rikkalikult metsarohtusid ja taimedest ning õlgedest kaunistusi olid nii seinad, laed kui laud täis.
Viiskümmend teismelist linnast
Nagu Kratiküla kroonikaraamatust näha ja Peakratt Taavi ning Tehnokratt Andri kinnitasid, on Kratikülla jõutud peale Jõgevamaa ka Tartumaalt, Lääne-Virumaalt jm. Ekskursiooni oli koos lastega kaasa teinud ka telerahvas Tartust, kes seda ka ühes reedehommikuses Terevisiooni saates näitas.
Möödunud neljapäeval oli Vooremaa esindajatel võimalus suunduda krattide saatel metsaradadele koos viiekümne viienda-kuuenda klassi õpilasega Tartu Karlova Gümnaasiumist, kellel ekskursiooni esimene pool juba seljataga. Peale pea- ja tehnokrati oli ametis veel päris mitmeid krattidest saatjaid, teejuhte ja teisi väga vajalikke tegelasi. Rännakul tutvustati mitmeid kratitarkusi, näiteks kuidas käituda siis, kui metsas on ära eksitud, mismoodi ennast hädas aidata jne. Peatus tehti siltide juures “Sülitamine ja vilistamine lubatud” ja “Luiskamine vajalik”, sest seal võis ennast välja elada. Retke lõpus võeti suurde ringi, et targalt kratilt Margelt sammalde, samblike ning taimede kohta näpunäiteid saada. Tagasiteel pakuti kõigile männiokkateed, mida kratid suurest pajast kõigile ammutasid. Seejärel ootasid majas juba kasti sees õled ja kõik muu vajalik, et igaüks võiks endale ise suurte krattide juhendamisel väikese õnne toova krati kaasa meisterdada. Selleks ajaks oli valmis juba ka võlukapsasupp, millest majast levivad lõhnad juba selgesti märku andsid. Pärast vägevat kõhutäit ootas ukse ees kratitakso ehk vilkuriga ja katuseta vana “villis”, millega kõik sõita said.
Kratiküla rahva kartus, et kuidas toime tulla viiekümne teismelisest linnalapsega, sest seni oli tegemist ju valdavalt noorematega, osutus asjatuks. Retke alustanud võrdlemisi käratsevast kambast oli lõpuks märkamatult saanud asjalik huviliste seltskond.
Kratikülast tuleb pildis ja sõnas pikemalt juttu veel järgmises lehenumbris.
VAIKE KÄOSAAR
