Betti Alveri muuseumis saab märtsi- ja aprillikuu jooksul heita Johannes Haava fotode vahendusel kotkapilgu Jõgevamaa järvedele. Jõgevamaa kohal on Haav kopteriga lendamas käinud õige mitmel korral ja kavatseb minna veel.
Näitusepiltidelt vaatavad vastu Soitsjärv, Saadjärv, Pikkjärv, Kaiu järvestik, Ilmjärv, Saarjärv, Prossa, Elistvere, Raigastvere ja Kaiavere järv ning tükk Peipsitki. Kui mõni väiksem järv, nagu näiteks nahkhiire kujuline Saarjärv, mahub pildile tervenisti ära, siis Peipsist on fotograaf saanud korraga “haugata” vaid väikese killu. Koos tükiga Peipsi järvest on näitusepildile jäänud Mustvee linn, Pikkjärve pildil näeb aga vaataja ka uut Kaarepere viadukti.
“Viaduktist on mul muidugi ka paremaid pilte, aga kuna see näitus on pühendatud järvedele, siis on viadukt sellel pildil lisand, mitte põhiobjekt,” ütles Johannes Haav.
Õhufotode kõrval on väljas ka mõned maa peal tehtud pildid ning kodumaakonna motiivide vahele on eksinud ka üks välismaine: Soomes asuv Myllykoski.
Kui üldse on Johannes Haav kopteriga Jõgevamaa kohal käinud viiel korral, siis näitusel on väljas põhiliselt kahe, 2007. ja 2011. aastal tehtud lennu pildid. Lendamas käib Johannes Ülenurmel tegutseva firma Pakker Avio. Oma raha eest ta muidugi kopterit rentida ei jõuaks. Et lendama pääseda, tuleb leida tellijad, kes kopterilt tehtud fotodest huvitatud oleksid.
“Selleks tuleb end natuke “promoda” ning tõestada varasemate töödega, et suudad korralikud pildid teha,” ütles fotograaf.
Lendamine on loomulikult kallis lõbu. Kui Johannes möödunud aasta oktoobris viimati lendamas käis, maksis minut 7,1 eurot. Kui arvestada, et ühe objekti pildistamise peale kulub keskmiselt viis minutit, siis on selge, et õhufotod ei saa odavad olla.
Kopterituurile minek vajab paarikuulist ettevalmistust. Marsruuti koostades lähtub fotomees eelkõige tellijate huvidest, ent laseb mõttes silme eest läbi ka eelmisest lennust möödunud aja jooksul maakonda lisandunud uued objektid.
Uued objektid pildile
“Kahe viimase lennu vahele jäi mul näiteks kolm ja pool aastat ning selle aja jooksul jõuti rajada näiteks Piiroja krossirada, Vudila mängumaa, Kaarepere viadukt ja Voore paisjärv. Ka Kamari paisjärv jäi üle-eelmisel lennul pildistamata, sest see oli parasjagu korrastamiseks veest tühjaks lastud. Eelmisel korral oli see aga juba kenasti korras ja vett täis,“ ütles Johannes Haav.
Marsruudi lepivad fotograaf ja piloot enne lendu kokku. Ka lennu ajal saavad nad omavahel mikrofoni ja kõrvaklappide vahendusel suhelda. Parema rakursi otsimiseks kopterilennu ajal palju aega pole, selles situatsioonis on vaja üsna kiirelt päästikule vajutada.
Tänapäeva profitehnika võimaldab Johannes Haava sõnul pilti teha enam-vähem igasuguse ilmaga, aga terav päikesevalgus siiski segab mõnevõrra, tekitades pildile kontrastseid varje. Vihm pole ka muidugi hea, eriti kui arvestada seda, et fotolennu ajaks võetakse kopteril kaasreisija poolne uks eest ära. Nii tulevad fotod kvaliteetsemad kui läbi ukseklaasi pildistades.
Lennuhirmu pole Johannes sellele vaatamata tundnud.
Ta on küll kuulnud jutte ühest filmimehest, kes esimesel kopterilennul ainult pilvi filmis, sest allapoole vaadata ta lihtsalt ei julenud, aga tema endaga pole midagi sellist juhtunud. Ka südamepööritust pole ta tundnud.
“Kui pärast esimest lendu Põltsamaa staadionil kopterilt maha tulin, küsiti minult küll, et mitu kilekotti mul kaasas oli. Sain alles siis aru, et lennul oleks võinud ju ka midagi halba juhtuda,” ütles Johannes Haav.
Film sai linna kohal otsa
Tehnilist laadi äpardusi on tal õhus siiski ette tulnud.
“Kui veel filmile pildistasin, sai ükskord just Põltsamaa linna kohal film otsa. Siis ei jäänud muud üle, kui pidin paluma piloodil ühe lisaringi teha,” ütles Johannes. “Mõnigi foto on aga untsu läinud piloodi tegevuse tõttu: kui ta pööret sooritama asub, läheb mul pildil horisont viltu. Hea oleks, kui piloot oskaks fotograafi moodi mõelda, aga ei saa ju ka pahandada, kui ta seda ei oska.”
Aprilli lõpuni üleval olev näitus “Järvede kutse” ei ammenda kaugeltki kõiki Johannes Haava selleteemalisi pildivarusid. Paisjärved, näiteks Kamari, Voore, Aidu ja Võisiku, jättis ta üldse välja. Välja jäi ka Koseveski lähedal asuv Nõmmjärv. Huvitavatest veekogupiltidest on Johannese varasalves veel võte, millel Pede jõe taustal näha Emajõe luht ja tükike Võrtsjärve. Nii et olemasolevast materjalistki saaks fotomees veel mõne järvenäituse teha. Terve Jõgevamaa kohta on tal aga õhufotosid kogunenud kolme tuhande ringis.
“Kui ma käiksin neid külakokkutulekutel slaidiprogrammina näitamas, siis õnnestuks neid vist päris hästi müüa,” ütles mees muiates.
Näitus “Järvede võlu” avati märtsi keskel — siis, kui pildid tegelikult juba paar nädalat üleval olid rippunud.
“See on juba teine Johannes Haava näitus siin majas. Esimene kajastas Peipsi-äärset eluolu ja pakkus publikule päris suurt huvi,” ütles Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru. “Seekordne näitus annab inimesele võimaluse näha meie tasase maa loodust hoopis teisest vaatevinklist kui tavaliselt. Maastikud neil fotodel on ühtaegu äratuntavad ja ootamatud. Need on poeetilised ja maalilised pildid, mis tuletavad meelde, et meie kodukoht on ikka väga ilus.”
Toomas Muru sõnul on aeg-ajalt ikka räägitud sellest, et koolidele oleks vaja Jõgevamaad käsitlevat kodulooõpikut. Ent poleks paha, kui õpilastel oleks kasutada ka fotoalbum Google Earth’i laadis vaadetega nende kodupaigast.
i
RIINA MÄGI
