Tallinna Linnateatris tuli selle hooaja alguses välja Andrus Kivirähki monotükk “Köster” Peeter Tammearuga nimiosas. Möödunud laupäeval mängiti seda pilgeni täis saalile Palamuse rahvamajas. Etendus oli üks osa Oskar Lutsu 130. sünniaastapäeva pidustustest Palamusel.
Köstri kuju loomisel tõukus Andrus Kivirähk küll Oskar Lutsu “Kevades” koolilastele hirmu ja armu, aga rohkem ikka esimest, jagavast köstrist, keda rahvasuus Julk-Jüriks kustsuti. Samas on Kivirähk tuntud tegelaskujule n-ö liha luudele kasvatades julgelt oma teed läinud.
Köstri mõttemaailma avava monotüki kirjutamine polnud Andrus Kivirähki enda, vaid hoopis Peeter Tammearu idee. Nagu Kivirähk “Köstri” kavalehel kirjutab, käis ta paar aastat tagasi Viljandis lugejatega kohtumas ja trehvas tänaval kokku Tammearuga, kes Julk-Jüri teemalise lavaloo mõtte sealsamas välja käis. Esitajana pidas ta silmas loomulikult iseennast.
“Selliste ettepanekutega on reeglina nii, et sa kas jääd jalamaid konksu otsa või ei jää mitte kunagi. Köstri puhul ma jäin. Mitte et ma sealsamas tänaval Peetrile midagi konkreetset lubanud oleks, oh ei. Ja hulk aega ma isegi ei mõelnud Peetri ettepaneku peale, kümned muud asjad olid tarvis ära õiendada. Aga kusagil sisimas ma ometi teadsin ‒ varem või hiljem ma selle näidendi kirjutan, sest vabaks ma sellest mõttest enam ei saa,” kirjutab Kivirähk.
Algul vaevas kirjameest ka küsimus, mida on Paunvere köstris nii erilist, et ta “Kevade” kaante vahelt n-ö välja tõsta ja talle terve näitemäng pühendada. Kivirähk leidis küsimusele siiski peatselt vastuse: ainus põhjus sai olla see, et köstri kuju kaudu oli võimalik rääkida millestki üldisemast. Köster pidi muutuma sümboliks, kaotatud lapsepõlve, lörri läinud unistuste, keelatud rõõmude kehastuseks. Ja ta sobis selleks imehästi. Ta on inimene, kelle puhul on raske uskuda, et temagi on kunagi olnud laps. Ta on õppinud oma hinge eest hoolt kandma ehk teisisõnu selle nii hoolikalt ära peitnud, et seda polegi enam võimalik üles leida.
Väldib karisid
Monotüki tegevus algab hilisõhtul, mil köstriemand on juba magama heitnud, köster aga oma kirjutustuppa mõtisklema jäänud, kaaslaseks peidupaigast välja otsitud viinapudel. Sedamööda, kuidas pudel tühjeneb, muutub köstri kõnepruuk üha “reljeefsemaks” ning välja kooruvad üha uued ja uued asjaolud, mis muutnud tüki kangelase empaatiavõimeta “tümikaks”, kelle jaoks eksisteerib vaid tema arvamus ja vale arvamus, ning kes lapsi, keda tal õpetada tuleb, nii vihkab, et ta sooviks kõigi Paunvere kandi naiste viljatuks jäämist.
Üha enam purju jäävat köstrit kehastades on suur oht labaseks muutuda. Tammearu sugune meister oskab neist karidest muidugi mööda loovida ning mängida edukalt välja ka köstri traagika: tema karmi käega isa on temast õrnemad tunded ju juba lapsena välja peksnud ning meheeas on ta pidanud kuuletuma oma n-ö seisuse järgi valitud kaasale, kes keelab talle kõike, mis elus rõõmu pakub.
“Köstri” etendus kestab umbes 75 minutit ja kogu selle aja tuleb köstril “täie tambiga” teksti anda ja tegutseda. Ehkki Palamuse etenduse järel tunnistas Peeter Tammearu, et aasta esimestel päevadel põetud haiguse tõttu tükkis tal köha pidevalt peale, ei märganud publik küll midagi.
Peeter Tammearu on vabakutseline näitleja. Tallinna Linnateatri lavastuses “Köster” teeb ta kaasa külalisena.
“Üks põhjus, miks ma soovisin, et Andrus Kivirähk mulle monotüki kirjutaks, oligi see, et pean ise hoolitsema, et mul ikka tööd oleks,” sõnas Peeter Tammearu. “Leidsin, et “Kevadest” tuntud köster võiks selles tükis õigustada oma tegemisi maailma ees.”
Küsimusele, kas Kivirähk kirjutas just sellise näitemängu, nagu ta soovis, vastas Tammearu, et ei kirjutanud. Kirjutas hoopis parema, kui tema soovida oskas.
“Mida rohkem süvened, seda enam avaneb selles tükis dramaturgilisi kihte, mida on võimalik laval välja mängida,” kiitis Tammearu.
Tegi rolli ise valmis
Tema sõnul on Kivirähk kasutanud küll “Köstris” ära kõigile “Kevadest” teada episoodid, ent samas kirjutanud siiski täiesti iseseisva teksti. Nii et kes sealt Lutsu köstrit otsib, on tegelikult valedel jälgedel. Pigem võib siit otsida Tammsaare mõjusid: tema on ju kirjutanud karmidest töörügajatest, nagu oli köstri isa. Loomulikult ei maksa “Köstrist” otsida ka üldistust köstrite kui niisuguste kohta: paljud neist olid ju tublid rahvavalgustajad.
Ka Andrus Kivirähk kinnitas, et “Köstrit” kirjutades polnud tema eesmärk “Kevadet” ümber teha, vaid jutustada inimesest, kes on unustanud lapsepõlve ja minetanud oma ideaalid.
“Köstri” tekst ilmus kõigepealt ajakirja Looming möödunud aasta esimeses numbris. Tallinna Linnateatris esietendus see möödunud aasta 1. septembril.
“Kuupäev oli sihilikult valitud: oli ju päris intrigeeriv mängida kooliaasta esimesel päeval lavastust, mis algab fraasiga “Ma vihkan lapsi”,” ütles Peeter Tammearu muiates.
Kui kavalehel on märgitud “Köstri” lavastajaks Andrus Kivirähk, siis viimane kinnitas, et
Köstri rolli tegi Peeter Tammearu suuremalt jaolt ise valmis.
“Ta tegeles materjaliga suvi otsa. Aeg-ajalt kohtusime ja pidasime omavahel natuke nõu. Paar nädalat enne esietendust tegime siis veel intensiivsemat tööd ja nii see lavalugu valmis saigi,” jutustas Kivirähk.
Linnateatris mängitakse “Köstrit” Hobuveski nime kandvas hoones, mis on üks kaheksast selle teatri püsi-mängupaigast. Ja saal pole veel kunagi tühi olnud. Palamuse etendus oli selle tüki kahekümne üheksas etendus ja esimene väljasõiduetendus. Ka seal oli saal pilgeni täis.
“Palamusel oli seda tükki muidugi eriti tore mängida,” kinnitas Peeter Tammearu. “Enne etendust vaatasin vana kihelkonnakooli hoone uuesti üle ning mõõtsin silmaga distantse koolimaja ja kiriku vahel.”
Kui märts läbi saab, on “Köstri” etendust juba 52 korda mängitud. Jaanuaris-veebruaris tuleb Tammearul seda üsna tihedalt teha, sest ühe näitleja haigestumise tõttu ei saa teater mõningaid muid lavastusi mängida ja päris mitu ärajäävat etendust on asendatud just “Köstriga”. Nii et Tallinna Linnateatris käib Lutsu juubel täiega veel mitu kuud.
RIINA MÄGI
