Järjest sagedamini kuuleb mõnelt arvamusliidrilt, et meie inimesed muutuvad aasta-aastalt kuidagi kurjemaks. Kas on selle taga pettumus iseendas, soovide rahuldamatus või lihtsalt kadedus. Armastuse ja kurjuse tasakaal on paigast nihkunud. Kahjuks viimase poole kaldu.
Vahel vaatad kusagil rahvarohkes kohas vastutulijaid ja mõtled: huvitav, kes neist on need inimesed, kes töökohas tühja istudes või pärast päevatööd koju jõudes hakkavad kurja hauduma. Selle asemel, et tööl tööd teha, kodus lastega mängida, minna rattaga sõitma või viia kallim teatrietendusele.
Ei, nemad lähevad ja hakkavad anonüümselt internetis kommenteerima. Täpsemalt öeldes ennast välja elama ja seda mõistagi ainult ühes suunas. Sest rünnatav objekt on neile avalikult nähtav, nemad ise kaevikus peidus. Kes nad on?
Vaatad vastutulijaid ja justkui ei usuks neist seda. Inimesed on nii ilusad ja head. Ometi teeb neist seda iga kümnes, või iga viies… Järelikult vaatad nendega pidevalt tõtt ega tunne neid ära. Võid ainult oletada.
Hirm piirab sõnavabadust
Ja kui siis viimasel ajal sagenevad kohtuasjad, kus ristilöödav ei soovi enam märklauaks olla, vaid anda asjale seadusliku käigu, selgub üllatavat. Nii, nagu seda näitas hiljutine Marika Korolevi juhtum.
Vihakõnesid toodavad enamjaolt korraliku töökoha ja ametiga inimesed. Tekib küsimus, mis neil siis viga. Meestearst Margus Punab arvab, et üheks frustratsiooni taganttõukajaks on puudujäägid seksuaalelus. Ehk siis armastuse puudumine.
Taolised anonüümsed vihakõned on tegelikult medali üks pool. Teine pool on see, et nende lihtne kättesaadavus ja olemasolu suurendavad paljudes kartust sattuda ise ründeobjektiks. See pärsib julgust avaldada arvamust, olgu kirjasõnas või suuliselt. Sest kardetakse tagajärgi. Justkui raudse eesriide aegu, ainult et nüüd sikutavad seda rüüd n-ö vabad kodanikud vabal maal. Kuid tegelikkuses pole vahet, tulemus kisub sarnaseks.
Nii ei soovi näiteks meisterlikult sõna valdav ja elu tundev noor naine avaldada oma lugu Eestis maad võtva rassismi teemal, sest kardab rünnakut enda ja oma pere vastu. Tema näite puhul tahaks väita, et vaba ajakirjandus jäigi Eestis üheksakümnendatesse aastatesse, mil võisid rahulikul arvamust avaldada, ilma et sind põrmu oleks tallatud. Täna see enam nii ei ole ja millegipärast näivad paljud sellega vaikselt leppivat.
Eelmisel nädalal võis lugeda paarist aastatetagusest metsavendade saagast, kus inimesed, kes veel ammuseid sündmusi mäletavad, ei julge tänaselgi päeval minevikult lõplikult katteloori kergitada. Selliseid lugusid on ühelt ja teiselt poolt palju, kuid jätkuva hirmutunde tõttu kaovadki need pealtnägijate mälestused seeläbi igavikku. Sellega lõhume võimalusi meie enda ajaloo säilitamiseks.
Või kui isegi mitmed väliseestlased ei söanda veel tänagi rääkida lahti lugusid möödunud kümnenditest, mis neid kummitavad ja küsimusi tekitavad. Sest äkki keegi veel pöörab asja teistpidi käima ja neil on ju sugulased Eestis.
Stalingradi võitleja kartus
Ja lõpetuseks näide Eestist. Rääkisin möödunud suvel pikalt 94aastase mehega. Venemaal sündinud eestlane, kes teises maailmasõjas suures hädas juba 18aastaselt rindele saadeti ja pealegi Stalingradi. Mees tegi selle põrgu läbi ja elab. Külma ja napi riietuse tõttu jäi ta sõjas noore mehena invaliidiks. Sest külm ja nälg tapsid tema sõnul Stalingradis rohkem kui sakslaste kuulid.
Ta kinnitas Stalingradi puhul sedagi, et Volgaäärses linnas sõditi nagu igapäevatööd tehes. Mingil kindlal ajal tehti rindejoonel relvarahu, et kumbki pool saaks oma langenud ja haavatud ära tuua. Isegi söögipoolist olid vaenupooled omavahel vahetanud, et siis edasi tapelda.
Too jätkuvalt reibas mees rääkis oma müstilise loo. Võimalik, et ta on ainus Eestis elus olev Stalingradi rindel võidelnu. Ja siis, päeva mõelnud, helistas ja palus, et tema lugu ei ilmuks. Ta kartvat, et inimesed ei mõista teda ja hakkavad teda ning tema peret ründama. Seda ütleb Stalingradi üle elanud mees.
Kõik see näitab, et me kipume meelevaldset kohut mõistma kõigi üle, kes meile millegipärast ei meeldi. Ja siis langetame vahel hardalt pea nende ees, kes meie seast lahkunud. Mõistmata, et veel rohkem tuleb hinnata ja hoida neid, kes on meie seas, meie keskel.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
