Korvpallimeistrist doktor Jaan Olari: „Elu on võitlus võidu eest“

Tänane Eesti-Soome psühhiaater ja psühhoterapeut, erinevates haiglates ülemarstina töötanud ja erasektoris praktiseerinud Jaan Olari jättis oma esimeses töökohas Jõgeva haigla polikliiniku psühhiaatria- ja narkoloogiakabineti juhatajana töötades jälje ka Jõgevamaa spordiellu. Seda nimeka korvpalluri ja treenerina.


Usutluses Vooremaale rääkis ta isiklikest kokkupuudetest sportlaste, treenerite, spordijuhtide, ajakirjanike ja teistegi inimestega, kelle tööd ja hobid on selle valdkonnaga seotud. Spordimehest arst arvab, et tänane Jõgevamaa võiks ühiste jõupingutuste korral Eesti spordikaardil märksa säravamalt välja paista.

Kuidas ja millistest aladest teie spordihuvi algas?

„Kooliaastatel harrastasin mitmeid spordialasid, nagu näiteks kergejõustikku, jalgpalli, rahvastepalli, võrkpalli, käsipalli, jalgrattasõitu, kusjuures mu hüüdnimeks oli Jaan-Jalgratas. Samuti ka poksi. Põhialaks sai aga korvpall. Innustajaid treeneritena oli mitmeid: Tartu 13. keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja ja poksitreener Erich Lukkin, keda peeti kunagi Eesti parimaks poksijaks ja Anton Hansen Tammsaare nimelise Tartu I keskkooli (nüüdne Treffneri gümnaasium) võimlemisõpetaja, teeneline õpetaja Endel Arand. 12-aastaselt alustasin tuntud treenerite Arne Laose ja August Soku juhendamisel korvpallitreeningutega. Minu korvpalliõpetajateks olid ka Edgar Naarits, Ernst Ehaveer ja samuti korvpalliprofessoriks kutsutud Ilmar Kullam.

Raamatutest ärgitas mind sportima suuresti 1936. aastal ilmunud Aleksander  Antsoni „Berliini olümpiamängud“.“

Kui 1977. aastal Jõgeva haigla polikliinikusse psühhiaatria- ja narkoloogia kabineti juhatajaks tööle tulite, huvitusite kindlasti ka siinsetest sportimisvõimalustest. Mida kuulsite ja nägite?

„Kui Jõgevale tööle tulin, küsisin rajoonihaigla peaarst Endel Tormetilt ja Peeter Otilt, kas ja kus siin korvpalli mängitakse. Nad arvasid, et ehk tegeletakse selle spordialaga KEK-is või MEK-is, kuid soovitasid ise põhjalikumalt asja uurida. Sportimistingimuste täpsemaks teada saamiseks võtsin ühendust toonase Jõgeva Metsamajandi direktori ja hilisema maavanema Priit Saksinguga, kellega olime alustanud Tartus korvpallirenni ning mänginud koos EPA spordiklubi värvides.“

 Mis on meeles tegevusest Jõgeva rajoonihaigla spordiorganisaatorina?

„Sellise ühiskondliku väljakutse sain haigla ametiühingu komitee esimehelt Kiira Pajult. Tegevust raskendas täismõõtmetega võimla puudumine Jõgeva piirkonnas, mis tekitas minus pettumust ennekõike kui korvpalluris minus.

Esimene selline võimla ehitati Jõgeva rajoonis Adaverre. Kunagine nimekas takistusjooksja Väino Treiman kutsus mindki sportima. Paraku jätkus selleks vähe aega, sest päevas tuli vastu võtta sageli mitukümmend patsienti ja juhtida kogu Jõgeva rajooni psühhiaatria- ja narkoloogiateenistust.

Kokkupuuteid oli ka jalgrattaspordis suurmeistrinormi täitnud tippsportlase ja sporditegelase Kalev Raudsepaga. Hiljem valmisid esinduslikud spordihooned Tabiveres ja Kuremaal. Nendeski veetsin rohkesti spordile pühendatud tunde.

Jõgeval taaskohtusin mitmeid spordialasid harrastanud Mati Lalliga, keda Tartu päevilt teadsin kui EPA parimat sportlast. Meistersportlane Mati Lall oli kuuekümnendate aastate lõpul ja seitsmekümnendate algul Eesti parim 400 m tõkkejooksja, kuuludes NSV Liidu koondise kandidaatide ringi. Heaks tuttavaks sain karismaatilise spordimehe Ants Pajuga, kes elas kaasa ka korvpallimängudele, milles kaasa lõin. Kui Paju oli äärmiselt pühendunud sportlane, siis Lallis olid ühendatud töökus ja andekus. Mulle meeldis siinse spordirahva sõbralikkus ja soov elada nagu oma dimensioonis.

Tuntud maletajatest jäi hästi meelde Hugo Päären. Olin tuttav ka Eesti malemeistri ja treeneri   Aarne Hermliniga.“

Ajalehe Vooremaa 70. sünnipäeva lähenedes on paslik küsida, kuivõrd huvitusite spordisündmuste kajastamisest maakonnalehe eelkäijas, ajalehes Punalipp?

„Lugesin huviga sporditeemalisi lugusid. Mitmedki nendest kirjutasid ajalehe peatoimetaja Hugo Alter ja asetoimetaja Ants Paju. Kaheksakümnendate aastate algul kohtusin äsja rajoonilehe Punalipp toimetusse tööle asunud noore ajakirjaniku Tiit Läänega, kes külastas ka Moskva olümpiamänge. Hiljem olen huviga lugenud tema raamatuid olümpiamängudest ja sportlaste elulooraamatuid. Tiit Lääne koostas ja oli toimetajaks mu elutööraamatule „Arst, kes ei mahtunud provintsi“.“

 Teie suuremad teened Jõgeva rajooni spordielus on ehk seotud Saadjärve kolhoosi korvpallivõistkonnaga?

„Tänu tipptreenerite käe all õppimisele ja oma kogemustele õnnestus mul võistkond tõsta kolmandast liigast Eesti esiliigasse. Ehk siis meistriliigasse, mis oli ainulaadne saavutus ühe kolhoosi meeskonna poolt. Kogu mäng oli minu peale ehitatud. Viskasin mängudes tavaliselt kolmkümmend punkti. Tugeva alusbaasi korvpallimänguks andis mulle kergejõustikuga tegelemine.

Võistkonda kuulusid ka nimekas korvpallur Humu Jürisson, kes olnud ka TRÜ korvpallinaiskonna peatreener. Samuti toonane Saadjärve kolhoosi peaspetsialist ja tänane ettevõtja Tarmo Tein, kes oli Nõukogude Liidu kõrgkoolide ja spordiühingu Jõud meister. Samuti esiliigas mänginud Jõgeva EPT maaparandusjuht ja hilisem firmajuht Kalle Vikat, kes  liiga vara igavikuteele asus.“

Kes omaaegsetest majandusjuhtidest suuremad spordisoosijad olid?

„Kindlasti väärib esiletõstmist Saadjärve kolhoosi esimees Villu Kottisse. Ta ehitas Tabiverre võimla, valetades Moskva ametnikele, et valmib viljasalv. Samuti edendasid sporti Kuremaa sovhoostehnikumi direktor Endel Sööt, kelle initsiatiivil valmis Kuremaa ujula ja võimla. Jõgeva EPT juhataja Hillar Moont, Jõgeva KEK-i  peainsener Mati Põder,  Torma sovhoos direktor Juhan Telgmaa. Korvpalli suhtus soosivalt ka rajooni põllumajandusjuht Viljar Karo. Ta soovis, et õpetaksin korvpalli tema poegadelegi.“

 Mis sotsialismiaegsel Jõgevamaal töötades vastu hakkas?

„Inimestevaheline kadedus, pealekaebamine, soov igal juhul võimul olla, ülepingutatud urgitsemine. Minule ei läinud sellised isikud korda. Oma iseloomu ja vaimset potentsiaali arvestades saatsin nad tavaliselt parajasse kohta.

Negatiivsest aurast eemale hoida aitas ka keskendumine arstitööle, mida oli tõesti väga palju. Sidemed kümnete Tartu tipparstide, professorite ja dotsentidega võimaldasid saata mitmeid patsiente ülikoolilinna kõrgemale tasemele konsultatsioonile. Sama praktikat rakendas ka mu sõber Lustivere haigla peaarst Aare Valge, kelle elutee ülekohtuselt vara katkes.

Tugeva vaimsusega piirkonnaks on Jõgevamaal alati olnud Põltsamaa ja selle ümbrus.  Sealsetest meedikutest meenuvad ennekõike võimekad spetsialistid ja silmapaistvad isiksused nagu neuroloog Luule Loik ja kirurg doktor Kukk.

Muidugi oli töö algus Jõgeval raske. Algul tuli sageli ööbida oma kabinetis. Selle peale ütles mu õppejõud, kohtupsühhiaatria asjatundja ja kirjanik Vaino Vahing, et ka tema alustas samamoodi.“

 Meenutage ka korvpallitreeneri tööd Jõgeval?

„Edgar Naaritsa palvel olin Tartus treeninud korvpallinaiskondi. Kogemusi on ka mitmete sportmängude kohtunikutöös. Kui  Jõgeval  valmis 2. keskkooli maja, kutsus kehakultuurlasest direktor Vello Mäesepp mind noori korvpallureid treenima. Tung treeningrühma oli märkimisväärselt suur.“

 Kuidas edendasite Jõgevamaa ja Soome noorte spordisõprust korvpallis?

„Helsingi Idakeskuse korvpallurid ja treenerid olid huvitatud korvpallisidemete loomisest. Esimesed kohtumised toimusid Kuremaal. Nende kordaminekule aitas palju kaasa korvpallitreener ja kohtunik Ants Lend. Kaks korda toimusid turniirid ka Helsingis, kuhu pääsesid Jõgeva rajooni noored korvpallurid, keda juhendasid Ergo Prave ja Raivo Tralla. Kahjuks on need sidemed praegu katkenud. Eks taastamine tahab tugevat tahet ja organiseerimistööd.“

Sportimist jätkasite ka Soomes, kus olite mängivaks treeneriks veteranidest koosnevas korvpallivõistkonnas Karhu Pojat. Kust pärineb teie sportlik energia?

„Selleks, et sportida sellisel tasemel, peab põlema inimeses sisemine mootor ja põhimõte, et elu on võitlus võidu eest.“

 Mida arvate sportlikust vaimust tänasel Jõgeval?

„Tänane vallakeskus Jõgeva paistab ennekõike silma saalihoki püsivalt hea taseme poolest. Seda tänu treener Marko Saksingu ja tema abiliste ja võistkondade järjepidevale pühendumisele. Põltsamaa kandis on ennekõike edu saavutanud kiiruisutajad, heade saavutuste poolest teatakse ka sealseid noori maadlejaid ja võrkpallureid. Üldiselt on aga spordivaim võrreldes varasemate aegadega vähenenud. Jõgevamaal tuleks väärikas koht Eesti spordikaardil suuresti tagasi võita. Loodan, et jäähoki paremad ajad tulevad veel tagasi. Mu poeg Henri Olari on mänginud jäähokit treener Kaido Poomi juhendamisel ning olnud ka väravavaht.

Vaja on luua soodsad tingimused andekatele lastele ja noortele, kellel oleks annet ja tahet tõusta tippsporti. Selleks on mõistagi tarvis valada higi, pisaraid ja verd. Kokkuvõttes arvan, et Jõgeval tuleb oma endine positsioon Eesti spordikaardil taastada. Ehk oleks siinkohal mõttekas kaaluda spordikooli taastamist.“

 Kas teil ei tekkinud huvi osaleda ka mõnes Jõgeva kultuurikollekiivis?

„Kooliaastatel harrastasin rahvatantsu, millega tegelesin alates esimesest klassist. Osalesin üle-eestilistel tantsupidudel. Mind tunnistati Tartu Pioneeride Maja parimaks rahvatantsijaks. Jõgevalgi kutsuti mind rahvatantsuga tegelema. Pühendumine psühhiaatritööle ja korvpallile seda aga ei võimaldanud.

Tunnen südamest rõõmu, et praegu toimuvad Jõgeval Eesti naiste tantsupeod.”

 Mida vajavad inimesed kõige rohkem tänasel Jõgevamaal ja Eestis tervikuna?

„Tarvis on hoolivust, vastastikust austust, sidet erinevate põlvkondade vahel, kultuuri selle sõna igakülgses mõttes. Näiteks praegustel talvistel teedel on äärmiselt oluline liikluskultuur.

Igati tuleks pingutada tugeva majanduse nimel, mis kindlustab paljudele inimestele tasuva  töö, luues sellega sotsiaalse kindlustunde, mis on eelduseks tugevate perede tekkimiseks ja püsimiseks.“

Jaan Olari 

Sündis 1. oktoobril 1951 Tartus

Haridus:

Tartu 13. 8-klassiline kool ja A. H. Tammsaare nimeline Tartu I keskkool

TRÜ arstiteaduskond, millele järgnes internatuur Tartu psühhiaatriahaiglas

Täienduskoolitused Riias, Moskvas, Leningradis, Uppsalas, Tamperes

 Töö:

Jõgeva rajoonihaigla polikliiniku psühhiaatria- ja narkoloogiakabineti juhataja 1977‒1986

Töötas erinevates hooldekodudes ja eksperdina kohtupsühhiaatrias

Aastast 1991 asus elama ja töötama Soome

Olnud psühhiaatriks ja osakonna ülemarstiks mitmes raviasutustes erinevates Soome linnades

  1. aastast töötanud psühhiaatrina nii Soomes kui ka Eestis

 

Kuulumine organisatsioonidesse:

Soome Arstide Liit, Soome Psühhiaatriaühing, Soome Teaduslik Hüpnoosiühing, Euroopa Teaduslik Hüpnoosiühing, Soome Spordipsühholoogia Ühing, Soome Narkoloogide Ühing, Soome Sotsiaaltöö Teaduslike Uuringute Ühing, Eesti Psühhiaatrite Selts ja Ameerika Ühendriikide Psühhiaatrite Assotsiatsioon.

Saavutused spordis:

Korvpallis NSV Liiduametiühingute juunioride meister 1969

TRÜ meeskonnaga Eesti meister (1972, 1973)

Tervishoiutöötajate parim meeskorvpallur 1977

 Tegevus ajakirjanduses:

Esinenud psühhiaatrialaste sõnavõttudega Vikerraadios ja artiklitega ajalehtedes Postimees, Terviseleht, Punalipp, Vooremaa

  1. aastal ilmus raamat „Jaan Olari – arst, kes ei mahtunud provintsi“.
  2. Koostaja Tiit Lääne, kaasautor Jaan-Ivo Lukas

 Pere:

Abielus, kolme täiskasvanud lapse isa ja vanaisa

 

Priit Saksing, kaaslane korvpallivõistkonnast, esimene Jõgeva maavanem

Jaan Olariga oleme tuttavad juba ligi kuuskümmend aastat. Kokku saime mängides korvpalli toonases Eesti Põllumajanduse Akadeemia võimlas, mis oli toona tippsaal korvpalli jaoks. Jaan oli väga sihikindel ja töökas korvpallur, andekas tagamängija. Teda iseloomustas hea platsinägemine.

Olari tajus hästi meeskonnamängu, suhtus lugupidavalt võistkonnakaaslastesse.

Uuesti saime kokku Jõgeval, kuhu Jaan oli tulnud tööle psühhiaatrina, mina olin Jõgeva Metsamajandi direktor, hiljem maavanem. Dr Olarist peeti arstina Jõgeval väga lugu. Hea, et tal pingelise erialase töö kõrvalt jätkus aega ka siin korvpalli mängida ja noori treenida.

Tema teeneks on ka spordisidemete loomine Jõgevamaa ja Soome korvpallurite vahel.

Elan praegugi kaasa Jaan Olari tegemistele nii Eestis kui ka Soomes. Loen huviga tema artikleid ajakirjanduses. Kui harva kokku saame, siis on palju rääkida.”

blog comments powered by Disqus