Mina võin nüüd niisugust reklaamlauset hõisata, sest meil on nüüd ebamääraselt laiguliste kividega ja pruunide utmisniredega korsten asendatud alates lakapealsest viie meetri ulatuses rõõmsalt punastest Lode tellistest suitsujuhtijaga. Puhas vuuk ja puha. Aga enne andis kaua lootust hõõgvel hoida, et võib-olla annab midagi kosmeetilist ära teha, siit ja sealt näiteks seguga täita. Kuid mõnigi vana kivi oli murenenud ja isegi läbiv auk sees! Eks omal ajal on see ligi saja-aastane korsten kõva mahvi ka saanud, kuivatiahju põlemisjäägidki juhiti välja selle kaudu!
Tänapäeval ei ehitata korstnaid ainult tellistest, aga vanale majale on see ikkagi sobivaim.
Kui praegusel robotite ajastul on veel rammu nõudvaid töid, siis on korstna ladumine seda kindlasti. Tellingud katuse alla ja korstnapitsi ladumiseks eraldi redelite süsteemid ja materjalide paigutamise alused! Siis vana korstna lõhkumine ning kivide ohutult alla viskamine. Esimesel päeval ei saanudki muud, kui aja ära elanud korsten lõhkuda ning uue osa ladumiseks tugev alus teha!
Tegelikult algab korstna ehitamine materjalide hankimisest, mida tänapäeval leidub suures valikus. Kui on palju tellisesorte, siis tuleb kindlaks teha, millised kivid taluvad kõige paremini ekstreemseid ilmastikuolusid! Maalehest lugesin kellegi kurtmist, et esimene korstnapits pidas vastu kolm aastat, abikaasa ladus uue ja seegi hakkas kahe aasta pärast juba mõranema! Kuidas aga korsten kaua kestaks, sellel teemal on kirjutatud palju tekste, mis pikitud keemia- ja füüsikaalastest terminitega. Aga eks tule asjatundjatelt nõu küsida.
Vanal ajalgi on osatud kvaliteetseid telliseid toota. Loen müügiportaalidest, et tsaariaegsete telliste eest tahetakse kõva hinda. Tuttavgi küsis, kust saada vanu telliseid, noored tahtvat mingit seina ehitada. Meie korstna vanad tellised olid küllaltki pudid, maha kukkudes läksid paljud ka katki. Neid saab heal juhul kasutada vaid täitematerjalina.
Mõni aeg tagasi koksisin korstna toaosalt maha vana krohvikihi ja paljastus korstna ja palkseina vahe, kust paistis igasuguseid väikesi kivikesi ja muud isoleerivat pahna. Praegu on ju etemaid tulekindlaid materjale, vahe tuleb puhtaks rookida! Kõndisin sealt kaua mööda, tundes ebameeldivust möödapääsmatu ettevõtmise ees.
Ei olnud keegi teine ennast selle töö peale pakkunud ja ei tihanud ise ka säärast ettepanekut mõnele kaugemal elavale pereliikmele teha; iseendale lootmine on ju kõige kindlam? Oli ette näha, et see on rajult tolmune töö ja ei ole mingit riistapuud, millega üldse materjali sealt välja õngitseda. Käsi vahele ei mahtunud, tuli katsetada “käepikendusi“. Nii tulidki mängu ahjuroobid, igasugused orad, kõige lõpuks isegi fotopintsetid, aga kogu kupatust ikkagi kätte ei saanudki, sest nimetatud vahe kitsenes altpoolt. Kaua sa ikka mõnda kandilist kivi üles hüpitad, tuleb ette mingi palgikonarus ja ikka kätte ei saa! No leidus seal ka kaks mahajäetud hiirepesa! Äärepealt lootsin, et leian aarde, kui ühest palkseina august riideräbala sain, milles midagi sees tundus olevat.
Kuid see oligi hiirte uuristatud “transiitava” ja närtsus olid klaasikillud edasise “logistika” laiendamise vastu…
EHA NÕMM
