Miskipärast antakse kõikidele põlvkondadele tunda raskeid aegu, kus pannakse proovile meie vaimsed väärtused. „Kaevikus ja pommivarjendis ateiste pole,“ ütleb rahvatarkus. Kuidas saavad kirik ja jumal saavad tänasel päeval abiks olla? „Aitab pöördumine jumala poole,” leiab Jõgevamaa teeneline vaimulik, Mustvee ja Lohusuu kirikuõpetaja Eenok Haamer.
Möödunud sajandil järgnes üks kriis teisele. Alates Esimesest maailmasõjast kuni Estonia katastroofini lokaalses mõttes. Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haamer on piltlikult öeldes kaasa teinud väga suure osa rahva kannatustest ja katsumusest läbi lähiajaloo. Retsept elus püsimiseks on tal ka praegu.
„Jumal on pannud käe maailma rahvaste peale,“ lausub auväärses eas pastor. „Inimesed peavad tundma ja märkama, et need eesmärgid, mida nad taotlevad, ei vii neid sisemisele õnnele ja rahule lähemale. Meie rahu tuleb sealt, kus jumal saab inimesele hinge ja südamesse rahu ja tasakaalu anda.“
Eemaldunud loojast
Kirikuõpetaja tuletab kriisi keskel meelde, et jumal on ennekõike looja ja kõige selle loomingu ja loodu taga. „Loodu peab tundma oma loojat,“ rõhutab ta.
Haamer leiab, et praegused katsumused on pööratud ennekõike meie eneste poole, sest ajapikku oleme kippunud kannatusi unustama. Ta rääkis, et kogudustes on jäänud inimesi vähemaks. Kui hiilgeaegadel võis Mustvees pühapäeviti kirikupinkidel kokku lugeda 75 hinge, siis nüüdseks on see arv kolmekümne ümber ega ole kindlasti hea näitaja.
„Nüüd saadab Issand meile veel ühe kannatuse, et saaksime oma elu üle järele mõelda,“ leiab pastor.
Eenok oli oma poja Naataniga detsembrikuu Vikerraadios külas saates „Käbi ei kuku,“ kus Sten Teppan mõlemat usutles ning kus mõlemad rääkisid olnust ja olevast. Saade ise, mis oli eetris ka mõned päevad tagasi, kestis tund aega, aga ERRi kodulehel on seda võimalik kuulata tervelt poolteist tundi.
Tagasi ristirahvaks
„Saates on oluline see, mida ma ka rõhutan, et meie, kes me oleme kannatustest läbi läinud, ei nurisenud jumalaga, vaid tänasime teda. Nii saavad kannatused meile õnnistuseks.“
Eenok Haamer tuletab meelde, et enne, kui me end ise eestlasteks nimetama asusime, kutsusime üksteist ristirahvaks ja ta väga ootab, et me taas ristrahvaks saaksime.
„Me olime väga kristlik rahvas. Tuleb pöörduda tagasi jumala poole. Kannatuste kaudu jõudsime imelisse aega, kus meile hakkas taas koitma iseseisvus ja vabadus.
Olin ise sisemiselt veendunud, et rahvas nüüd viimaks mõistab, et tuleb jääda jumala juurde. Aga asi läks hoopis teistpidi. Alguses oli suur buum, kõik tulid ennast ja lapsi ristima, kuid ei jäädud püsima.
Oli hoopis miski muu, mis inimesi ahvatles. Taibati, et hädaohtu pea kohal ei hõlju. See polnud usuline ärkamine, kuigi mul oli 90ndate alguses 190 ristimist.“
Auväärne kirikuõpetaja leiab, et jumal on olnud rahvaga väga kannatlik ja kinkinud meile kõigile iseseisvuse ning kurb on see, et majanduslikku küllust taga ajades oleme muutunud edevaks ja tähtsaks. Selge on see, et kõigevägevam annab selle kriisiga meile kõigile märku.
Eestpalved aitavad
Loomulikult leiab Haamer, et hädas ja jumalast lahus ei ela ainult meie pisike rahvakild maailma rahvaste peres ning probleem on palju suurem ja globaalsem. Talle teeb südamest tuska, et tahtsime sellega kaasa joosta.
Haamer arvab, et kirikus on keerulistel aegadel suur abi eestpalvetest, mida õpetajad ja preestrid teevad, ja kus kõikide inimeste mured ja soovid kokku saavad. „Mitte pisarad ja nutmine, vaid inimeste eest palvetamine on tähtis,“ ütleb vaimulik.
Eenoki isa, legendaarne kirikuõpetaja Harri Haamer, oli pärit Saaremaalt ja just see piirkond on saanud kriisiga kõige enam pihta. Eenok annab mõista, et tegelikult ei ole küsimus niivõrd ühes paigas, kuivõrd terves Eestis, kelle inimesed ta oma eespalves jumala ette toob.
„Mitte eraldi Saaremaa,“ sõnab ta. „Saaremaa kuulub sinna hulka. Mu isa tunnistas seda, et eespalved on teda aidanud nii Siberi vangilaagris kui ka mujal, ta tuli sealt eluga tagasi. Soovitan inimestel eestpalveid teha kõigi kannatajate eest, kes abi vajavad ning samuti oma rahva eest.“
Jumala poole pöördumine ei tähenda Haameri sõnul ilmtingimata seda, et peab kõik tühjad kohad jumalakojas täitma. Tähtis on, et inimene leiaks rahu enese sees. Kirik ei saa tänasel päeval toimida nii, nagu harjunud on. Teenistusi sellisel kujul ei peeta. Eenok Haamer leiab, et nüüd on ka kirikul aeg ennast mõtestada ja uue olukorraga harjuda.
Ta ei arva, et kirik lõpeks siis, kui Issanda armulauda enam ei jagata. „See ei tähenda kiriku hävimist. Ma usun, et kui saabub taas normaalne olukord, asuvad inimesed armulauda tarvitama erilisel viisil. Seda ei tehta ainult kombe pärast, vaid sisemise igatsusega. See kriis on jumal sõrm, mitte karistus, kus jumal kasvatab ja suunab meid, et me jumalakaugest olekust rahvana tagasi pöörduksime.“
