Olukorras, mil suur osa tavakauplusi on suletud, on e-kaubandus saanud varasemast olulisemaks kanaliks – see võib paljudele kauplejatele olla ainuvõimalik kauplemise viis. Eesti vähese elanike arvu tõttu on riigisisese internetikaubanduse turg siiski piiratud, seega tasuks kauplejatel suunata pilk laiemale turule.
Teise riiki laieneval e-poel tuleb end sealsete tarbijakaitsereeglitega kurssi viia ja oma tegevuses neist lähtuda. Piiriüleste tehingute puhul ehk olukorras, kus tarbija ja kaupleja ei asu samas riigis, olenevad tarbija õigused eelkõige sellest, kuhu e-pood on oma tegevuse suunanud, kas konkreetselt tarbija elukohariiki või on tarbija välismaise e-poe lehele ise sattunud.
Kui e-pood on oma tegevuse suunanud tarbija asukohariigi turule, tuleb vaidluse korral lähtuda tarbija asukoha riigi seadustest. Näiteks kui Eesti e-pood pakub kaupu ka Läti või Soome tarbijatele, tuleb vaidluste korral lähtuda vastavalt Läti või Soome seadustest, sest tarbijat ei tohi ilma jätta sellest kaitstuse tasemest, mida pakub tema asukohariik.
Kui e-kaubanduse peamised reeglid, nagu 14-päevane taganemisõigus, nõuded ostueelsele teabele ja tagastamisega seotud kulude kandmine, on Euroopa Liidu tasandil täielikult ühtlustatud, esineb riigiti erinevusi pretensiooni esitamise õiguses. Näiteks Soomes on tarbijal puudusega kauba korral pretensiooni esitamise aeg konkreetselt piiritlemata ja seega pikem kui Eestis kehtiv kaks aastat. Seetõttu tuleb Eesti kauplejal, kes müüb Soome, arvestada, et tootel ilmneva puuduse korral on tarbijal õigus esitada kaebus eseme eeldatavat kasutusiga arvestades.
Pretensiooni esitamise õiguse puhul on ELi riikides teisigi erinevusi. Näiteks on pea pooltes liikmesriikides tarbijal kohustus esitada kaebus kahe kuu jooksu puuduse avastamisest alates.
Kindlasti tuleb e-kauplejal arvestada, et puudusega toote korral peab selle asendamine, parandamine või tagastamine kauplejale toimuma tarbijale tasuta, sest müüja vastutusele ei ole õigust kehtestada asukohapõhiseid piiranguid. See hõlmab nii veo-, posti-, töö-, reisi- kui ka materjalikulu.
Iga e-kaupluse puhul tuleb eraldi hinnata, millise riigi elanikud on tema sihtgrupp.
Järgmised tunnused annavad alust arvata, et ettevõtja suunab oma tegevuse tarbija alalise elukoha liikmesriiki: keele või valuuta kasutamine, mida kaupleja oma asukohariigis ei kasuta; telefoninumbri ära märkimine koos rahvusvahelise suunakoodiga; e-poe reklaamimine tarbija elukohariigis; tippdomeeninimena ettevõtja asukohaliikmeriigi domeeninimest erineva nime kasutamine, nt Eesti ettevõte, kes kasutab Soome sunnatud veebilehel .fi ja lätikeelsel veebilehel .lv domeeninime.
Samas on oluline märkida, et pelgalt see, et tarbija alalise elukoha liikmesriigis on võimalik ligi pääseda ettevõtja veebilehele ning sealt oste sooritada, ei ole piisav järelduseks, et tegevus on suunatud tarbija elukohariiki.
E-poe suunamisel teise riigi turule tuleb arvestada ka sellega, et osas liikmesriikides on kohtuvälistel vaidluse lahendamise üksustel pädevus menetleda tarbijakaebusi kauplejate puhul, kes ei ole selles liikmesriigis registreeritud. Otsustega mittenõustumisel võib olla oht sattuda tarbija elukohariigis kauplejate musta nimekirja.
Kristina Tammaru, EL tarbija nõustamiskeskuse juhataja
