On peidust välja tulemise aeg, sest igasugune koristamine on alati seotud avastustega. Nii ka aias. Näiteks leidsin linnupesi, mille olemasolust suvel polnud aimu. Üks asus sabiina kadaka okstes, teist nägin lõhnava kuslapuu sees, kui seda kärpisin. Kui kuuselt katteks oksi murdsin, märkasin meetri kõrgusel suurepäraselt vormitud, see tähendab korraliku meistrimehe tehtud eluaset. Väline rohu- ja okstekarkass oli hästi kinnitatud ja seest oli imeilusti siledaks voolitud. Selleks kasutavad linnud ju nokka, tervet kehagi, aga vaevalt ma kätegagi suudaks võrdväärse meisterdada. Linnupesa arhetüüp on teada, isamajakest on võrreldud laulus linnupesaga. Kartsin, et pesa autorlust ei õnnestu mul tõestada. Pärast guugeldamist olen siiski kindel, et see korralik pesa kuulus laulurästale, kes ehitab pesa kuusetihnikusse ja kasutab siseviimistluseks kõdupuitu, mis süljega segatult muutub papitaoliseks massiks. Lõpuks näeb pesa välja korrapäraselt ümmargune, väga tihe ja seest sile nagu treitud. Laulurästas on päris suur lind, pesa sisemõõt oli üle kümne sentimeetri.
Ilmsiks tuleb veel see, et palju kuuseriisikaid jäi õigel ajal korjamata, nüüd on need kuivad kui paberist või mädanema läinud. Millalgi suvel tahtsin korjata kortslehte ravimtaimeks, no ei leia oma krundil ühtegi taime. Nüüd on neid puhmaid ohtralt, täitsa rohelised lehedki veel küljes. Eks enne niitmist vohas muu taimestik, aga hiljem sai kortsleht hoo sisse.
Esimesed hallaööd võtsid jorjenid ja mungalilled “rajalt maha” – ei ole neil enam tegu, kaunid kellukjad mungalillede erkoranžid õied on kokku tõmbunud, varred ja lehed vedelevad hunnikus maas…
Jorjeneid kutsutakse veel daaliateks ja georgiinideks, nende ületalve hoidmine nõuab tarkust ja hoolt nagu kõikide nende taimede puhul, mille uutele taimedele alguse andvad maasisesed osad tuleb maast välja võtta ja hoida kuskil, kus on mõõdukalt jahe ja parajalt niiske. Just nende optimaalsete tingimuste tagamine ongi keeruline, pole mul paiku, mille tingimused oleksid reguleeritavad. Olen neid peitnud ja unustanud, näiteks kord leidsin gladioolisibulad alles sügisel üles… Daaliate lehed muutuvad pärast öökülma mustaks ja õievarred vajuvad jäädavalt longu. Muidugi on hea, kui öökülmad ei kiirustaks, sest jorjenite juuremugulad muutuvat tugevaks alles lühipäeva tingimustes, septembris. Tehtud, nagu ütlevad poliitikud, sel aastal külmataat ootas. Eriti ei kannata külma juurekael, kas asuvad järgmise aasta pungad.
Ületalve hoidmiseks on mitmeid õpetusi, põhiline on, et mugulad oleksid kuivatatud, neid tuleks hoida mõnekraadises keskkonnas turba, liiva, kergkruusa sees või mullapalligagi, näiteks keskküttega maja soojas keldris sobib viimane variant.
Juba tükk aega tuleb peenardelt likvideerida nende maiseid jäänuseid, mis kevadel sinna kasvama pandud. Loogilises järjekorras, vastavalt sellele, kuidas mis kultuur oma elu ära on elanud ja ülesande täitnud. Sibula platsid on ammu üles kaevatud ja küüslauguküüsi täis topitud. Aga naabritel oli just täna, oktoobri lõpul, see käsil. Eks järgmisel suvel näe, kumb aeg parema saagi toob. Aedubadest sai ka ammu maa vabastatud, aga nüüd pudistasin seemned välja oma uue sordi kaunadest – need on malelaualised, pool must ja pool valged. Hea sõpru üllatada ja väita, et ise maalisin pool uba mustaks! Niisugune esimeseks aprilliks sobiv sort.
Kes tahab, et kevadel vähem tööd oleks, külvab juba sügisel peterselli, porgandit, tilli. Aga loodus sõltub meil päikesest enim. Tänavu panin osa ube kuu aega hiljem maha, ei saanud küll aru, et neil mingit erinevust oli võrreldes varasemalt külvatutega! Saaki hakkasid andma samaaegselt. Ainsad, kes pärast esimesi külmasid veel rõõmsalt õitsevad, on ikkagi kukeharjad ja krüsanteemid. Väikeseõielisi peiulilli veel ka ei raatsinud välja katkuda, las olla ookerjaid laike, mis sest, et räsitud õitega. Muudkui ootasin, millal tuttav vaher punetama hakkab, kui märkan, et on lehtedest paljas ja maas on ainult kollased lehed. Temast pisem puu on veel lehtedega, need on veel kollakasrohelised…
EHA NÕMM
