Õnneks ei ole ükski Eesti valitsus pidanud heaks mõtteks Venemaa telekanaleid keelama või piirama hakata, kuid jääb küsimus, kas Pervõi Baltiiski Kanal (PBK) on meediaäri või midagi muud.
Mida teha PBKga? Sama kindlalt, nagu talvele järgneb kevad, jõuab Eesti avalik mõttevahetus selle küsimuseni teatud regulaarsusega. Nüüd siis Lätist alanud ja Eestis PBK omanikfirma kontoris läbiotsimise kaasa toonud uurimise tõttu. Aga kui põhjus Vene telekanalite üle vaielda on alati erinev, siis pakutavad lahendused kipuvad olema samad.
Enamik inimesi Eestis Venemaa telejaama Pervõi Kanal Baltimaade turule toodetud mugandust PBK ei vaata. Enamgi veel, tegelikult on PBK viimasel aastal isegi RTR Planeta nime kandvale sõsarkanalile alla jäänud ja püsib vaatajate turuosalt nelja ja viie protsendi vahel. Lätis on PBKl vaatajaid üle seitsme protsendi, mis samuti pole kunagiste tippaegadega võrreldes midagi erilist.
Mõju siinsele poliitikale
Sellele, miks PBK vaadatavus on nii Eestis kui ka Lätis vähenenud, võib leida eri põhjuseid. Televisiooni roll meelelahutajana on üldse vähenemas ja koos põlvkondade vahetumisega see muutus pigem kiireneb. Muidugi on oma osa viisil, kuidas Kreml on kahe peamise üleriikliku telekanali rolli ümber mänginud.
Samas on PBK ikkagi Eestis tähtsam kui RTR, sest nemad pakuvad Moskvas toodetud programmi kõrval kohalikke, Tallinnas tehtud saateid, sealhulgas uudiseid. See seob nad meie inforuumi ja mõjutab siinset poliitikat. Omal ajal tegi PBK Nils Ušakovist mitmekordse ja populaarse Riia linnapea ja ilmselgelt poleks Edgar Savisaare ja Keskerakonna toetus Eesti venekeelsete valijate seas kunagi PBK soosiva suhtumiseta sedavõrd kõrgele jõudnud.
Lätis ja Leedus on erinevalt Eestist Venemaa telekanaleid nende propagandistliku sisu tõttu korduvalt eetrist maha võetud. Kuuldavasti on Lätis nii saavutatud ainult seda, et PBK kontrollib ise Moskvast edastatavaid programme, mis lähevad eetrisse kahetunnise ajalise nihkega. Nii on olemas võimalus omal käel sanktsioonidega ähvardav sisu ennetavalt avaldamata jätta.
Eestis on läbi aegade ja valitsuste püsinud enam-vähem üksmeelne seisukoht, et igasugusel meedia piiramisel selle sisust lähtuvalt on rahuajal vähe tulemust ja ähvardab avada Pandora laeka. Poliitilises vaates on see lihtne, enesekindel ja jätkusuutlik lahendus.
Omaette küsimus on, kas PBK näol on tegemist tavalise meediaäri või millegi muuga. Viimati pidi piinarikkalt küsimusele vastuse leidma Postimees Grupp, kes reklaamiportfelli mitmekesistamise eesmärgil BMA telekanalite müügi üle võttis.
Kas ajaleht, kes päisesse on paigutanud moto „Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade“ ikka saab võtta vastu raha kontaktide eest meedias, mille sisu sellega tihti kuidagi kokku ei lähe?
Kas lihtsalt äri?
Kuidas suhtuda PBKs eetriaja ostmisesse maksumaksja raha eest? Isegi siis, kui poliitikud ei osta eelarverahaga ekraanile iseenda nägusid, vaid tõepoolest muretsevad kaasmaalaste igakülgse ja parema teavitamise pärast? Peale selle, kui vaadata BMA viimaste aastate majandusaruandeid, võib oletada, et Tallinna linna panuseta oleks miinus nii suur, et ärist poleks enam juttugi.
Lõviosa PBK tulust tuleb tõesti vabalt turult. Kas suured Eesti ettevõtetest reklaamiandjad peaksid meediaagentuuridele püstitama ülesande koguda neid huvitavad vene kodukeelega silmapaarid kokku Moskvast sõltumatute väljaannete abil? See pole võimatu, kuid on keeruline. Pole kuulda, et keegi peale mõne üksiku valimiskampaaniat teinud rahvusliku erakonna oleks nii talitanud.
Me ei tea Lätis BMA puhul alustatud uurimisest palju. Ühest küljest peaks pöialt hoidma, et selle taga poleks mingit poliitilist motiivi. Teisest küljest – ei saa välistada, et just sealt uurimisest võib tulla vastus küsimusele, kas Venemaa telekanalite edastamine Baltimaades on äri või midagi muud.
Seni oletame, et tegemist on tõesti äriga. See tähendab muu hulgas, et Euroopa Liidu turul koheldakse BMAd samamoodi nagu keda iganes teist, näiteks panku või naftafirmasid, kes kõik on Venemaale suunatud sanktsioonidega kokku puutunud.
ANVAR SAMOST,
kolumnist
