Eestile on kombeks anda haridust teaduspõhiselt, teisisõnu mitte vahelduvalt umbluutades, mille poole tänapäeva ühiskond kahjuks kiivakiskuvalt liigub. Üha enam saab tähtsaks, kes ja kus on autoriteet, kes ütleb, mis on õige ja mis vale, kes tuleb vajadusel appi kasvõi toetava sõnagagi kui häda majas.
Ka endisaegsed instantsid, olgu siis tegemist maavanemate või presidendiga, ei mõju autoriteetselt, sest ametikandjad on kas kadunud või on nende funktsioonid lahustunud, muutunud igapäevaselt kättesaadavaks müraks. Autoriteete on vaja.
Õpetajad, eriti põhikooliõpetajad on ametipoolest maa sool. Nende ülesanne on juhtida võsukesi õiges suunas ja proovida nad õigeid radu käima panna. See ei ole lihtne ülesanne, pole kunagi olnud. Õpetaja ei ole nagu arst, kelle vigadel on reaalselt käegakatsutavad tulemused – kui oma haigusele leevendust ei saanud, siis on arst kohe süüdi ja teame, kelle peale pahane olla. Vastutus on silmapilkne.
Õpetaja töö tulemuslikkus paistab välja pikemas perspektiivis, kui siiski, ja raske on eristada, mida ta õnnestumise korral ka täpsemalt teinud on. Nii mõnigi elus andekas ja karjääris kaugele jõudnud inimene tänab küll vahel õpetajaid, võib-olla isegi kedagi konkreetselt, kuid suures osas on tegemist ennekõike enda suure ja pühendunud tööga. Õpetaja on olnud see, kes õigel ajal on poetanud kätte õnge, millega kala püüda. Püüda tuleb ise.
Kattuvad infoväljad
Tänapäeva lapsed kalastavad teadmisi paljudel erinevatel infoväljadel. Nende jaoks sulanduvad üheks kõik mõttekillud ja pildid, mis ümbrusest külge haakuvad. Paljud teadmised tulevad Youtube’ist suunamudijaid vaadates, mängurite otseülekannetest, omavahelistest vestlustest sotsiaalmeediagruppides, olgu need siis avalikud või kinnised.
Olen mõnikord tunde andes ikka imestanud, kui kogu mu klass korraga naerma puhkeb, sest olen harjunud, et mu naljad väga noorsoole peale ei pruugi minna. Vähemalt ei näita nad seda eestlaslikult välja. Ma pole ka sellevõrra karm olnud, et oleksin tundides telefonid vägisi kokku korjanud. Vähemalt siis, kui ise esinen klassi ees ja ainet ettekandena esitan, pole pahaseks saanud juhul, kui õpilane vaikselt nutiseadmele pilgu heidab. Iseseisva töö või tunnikontrolli korral olen aga telefonide ärapanekut rangemalt nõudnud. Hetkedel, kui äkki kõik lapsed korraga turtsatavad, olen aru saanud, et sattusime juhuslikult ja hetkes ühte ning samasse inforuumi. Olen püüdnud aru saada, kuidas see toimus, mis juhtus. Mis siis puudutas? Olen aru saanud, et see toimub siis, kui lapsed näevad mingit elulist paralleeli ja tunnevad, et see lause või mõte puudutab neid otseselt. Tihti on nii, et see otsene tuleb õpitavast ainest enesest, kooliprogrammist.
Asendusõpetajana on mul tulnud viimastel aastatel õpetada pea kõiki põhikooliaineid, mistõttu olen hakanud tajuma põhihariduse terviklikkust. Võin kinnitada, et kõik põhikooli programmi kuuluvad teadmised on vajalikud, olulised ja õppimist väärt. Need on teadmised, mis kannavad ülikoolini ja veel edasigi. Kõik, kes selle on omandanud, peavad elus hakkama saama. Tänapäeva küsimus meile, õpetajatele on, kuidas seda informatsiooni oskuslikult suunata kõrgema prioriteetsus astmega sinna inforuumi, kus meie head ja armsad õpilased suurema osa oma ajast viibivad? Ma tahan loota, et see pole võimatu missioon. Me peame õpetajatena poolele teele vastu minema, tegema enesele selgeks uue ajastu, mitte ainul vahendid, vaid ka sisu. Tajuma kontenti elik sisu ja looma seda vajadusel ka ise ning otsima oma võimalust. Kui aga vastandume sellele, kaob järg käest ja pole imestada, et noored lähevad isevoolu teed ulpima.
Tagasi kooli
Ajakirjanikuamet, mis on mu põhitöö, loob võimaluse pidevalt küsida küsimusi, annab legaalse võimaluse tungida inimese ellu ja samas analüüsida ühiskonnas toimuvaid protsesse. Õpetaja amet on sarnane. Peaaegu, et täitsa samasugune, ainult selle vahega, et omi mõtteid ja teadmisi edastades tuleb kasutada ka kehalisi oskusi, žeste ja miimikat, hääletooni vaheldust, et end kehtestada. Nagu näitlejagi. Miskipärast on aga nii, et ajakirjanikud ei satu naljalt kooli õpetama ja vastupidiselt õpetajad ei satu ajakirjanduses kirjutama. Väikestes kohtades oleks see mitmeti soovitatav. Õpetajad võiksid rohkem päevakajalistel teemadel sõna võtta. Ka sotsiaalmeedias, mis on tänapäeval üks otsesemaid kanaleid ja mida ei peaks kartma.
Laste kaudu harime vanemaid. Mida targemaks ja küsivamaks lapsed treenime, seda enam peab vastusteks valmis olema ka vanem. Neidki saab sundida rohkem teadmisi ammutama ja põhikooli programmist osa saama. Kõige alus on uudishimu. Kui nüüd kõik, nii lapsed, õpetajad kui ka lapsevanemad pühenduvad teadmiste taga ajamisele, saab ka meie tulevikuühiskond targem ja parem. Kõike ei saa jätta õpetaja kaela.
Ilusat õpetajate päeva kõigile!
INDREK SARAPUU, ajakirjanik ja asendusõpetaja, lapsevanem
