Koostöö ja reeglid aitavad lapsel kindlamalt kasvada

Jõgeva valla lastekaitsevaldkonnas töötab kokku viis inimest: koosseisu kuulub peretöötaja, kolm lastekaitsespetsialisti ja sotsiaaltöö peaspetsialist lastekaitse valdkonnas. Üks lastekaitsespetsialisti ametikoht on veel täitmata. Üheskoos nähakse vaeva, et pered oleks ühtsed ning mured saaksid lahendatud enne, kui ülemäära suureks paisuvad.


Sotsiaaltöö peaspetsialist Liivi Noormägi tõdeb, et lastekaitsetöö ei saa kunagi otsa. Nõnda on ka viimane täitmata lastekaitsespetsialisti ametikoht juba pikka aega uue töötaja ootel, sest tööpõld on lai. Kuid üks on selge: lastekaitsetöötaja põhiülesanne on tagada laste heaolu ning olla samal ajal peredele abistaja ja nõustaja.

Alanud kooliaasta tähendab uut algust ka lastekaitsetöötajatele. „Suveperioodi ja õppeaasta alguse puhul on tõesti mingi vahe sees. Juba seepärast, et meie oluline koostööpartner on kool või koolieelne lasteasutus. Ei möödu ühtegi päeva, mil me ei suhtleks kooli või lasteaiaga, kes annavad meile informatsiooni, kui märkavad ka kõige väiksemat kõrvalekallet lapse heaolus või käitumises. Nii ei oodata, kui mured päris suureks lähevad,“ nentis Jõgeva valla lastekaitsespetsialist Kaja Ivask, lisades, et vahepeal piisab ka väikesest abist lapsele või vanemale, et tekkinud mure lahenduse saaks. „Koos püüamegi teha nii, et lapsel oleks hea ja vanemad toetatud,“ nentis Ivask.

„Koostöö lasteaedade ja koolidega on tänuväärne, sest õpetajad näevad last oma keskkonnas. Nii jäävad ka pisidetailid silma. Näiteks kui õpetaja pole vanemat juba nädala näinud või teda kätte ei saadagi. Siis pöördutakse meie poole ja uuritakse, ehk on sellel mingi põhjus. On juhtunud, et lapsevanemat ei saadagi kätte, sest ta on ära sõitnud ning lapse üksi koju jätnud,“ rääkis Liivi Noormägi.

Lapsed tühja kõhtu ei kannata

Kui aastal 2017 kirjutati meedias aktiivselt sellest, et ligi 50 000 last kannatavad igapäevaselt tühja kõhtu, siis Jõgeva vallas pole sellistest muredest märku antud.

„Hea, et koolitoit on meil tasuta. Kui laps on koolis, siis on kindel, et söök on olemas. Ma ei julge öelda, et meie vallas oleks peresid, kus lapsed nälga tunneksid. Meil on piirkonna sotsiaalhooldustöötajad, kes väga täpselt teavad oma piirkonna peresid, kus võib selline probleem olla. Aga Toidupanga kaudu on abi tagatud. Kindlasti on peresid, kus majanduslik olukord pole nii hea või on probleemiks vanemate endi sotsiaalsed ja toimetuleku oskused, kas või harjumus iga päev sooja toitu teha,“ nentis Noormägi, lisades, et lisaks abi andmisele, mida pakuvad kauplused ja Toidupank, tuleb osata abi ka vastu võtta. „On juhuseid, kus abi ei soovita,“ möönis Noormägi.

Seega pole imestada, et mõnikord jäävad lastekaitsjate käed lühikeseks. „Lastekaitse on töö perega. Kes ikka ootab, et võõras inimene pereellu sekkub. Nii ongi oluline ametniku oskus perele läheneda ja usaldus saavutada. On peresid, kus abi vastu ei võetagi. Õnneks ei ole see valdav. Meie eesmärk ei olegi öelda, kuidas asjad olema peavad, vaid koostöö, et leida probleemile parim võimalik lahendus. Ühtlasi on meie eesmärk tuua esile vastutuse ja kohusetunde poolt, sest vanemad peavad tegema enda perele olulisi otsuseid. Meie saame ainult nõustada,“ rääkis Noormägi.

Ametnik ei võta lapsi ära

Õnneks hakkab ka lastekaitsetöötaja kui laste kodust ära võtja kuvand ühiskonnas kaduma. „On olnud juhtumeid, kus lapsevanemad pärast vestlust tunnistavad, et tulid hirmuga, sest keegi ütles, et lastekaitse on midagi väga koledat, aga tegelikult nii ei olnudki,“ rääkis Kaja Ivask.

Ka Liivi Noormägi nentis, et tihti suhtuvad inimesed lastekaitsesse pisikese ettevaatlikkusega. „Lastekaitse ei võta kunagi lapsi ära. Eestis saab sellise otsuse teha ainult kohus,“ rõhutas Noormägi.

„Lastekaitsetööd kajastatakse meedias tavaliselt siis, kui midagi on halvasti. Aga on ka palju positiivset, ent need ei jõua ajakirjandusse. Näiteks suvel käisid lapsed lastelaagris, mis oli valla poolt tasutud. Pered olid võimaluse eest väga tänulikud. Positiivne on ka see, kui vanem ise meie poole pöördub nähes, et lapsega on koolis midagi halvasti. Selleks, et saada õigel ajal jaole,“ rääkis Noormägi.

Kuid ka lapsed julgevad järjest rohkem spetsialistide poole pöörduda. Tormas ja Palamusel toimetav Kaja Ivask nentis, et tema juurde seavad sammud ka teismelised noormehed, kes soovivad oma muredele lahendusi. Ja kui suhtuda neisse lugupidavalt, siis suhtuvad nemadki vastas istuvasse ametnikku lugupidamisega.

„Minu õnn on see, et lapsed ei ole mulle pidanud rääkima koledatest asjadest, mida meedias räägitakse,“ rõõmustas Ivask. Samas tõdes ta, et kui koolis õpetatakse usinalt matemaatikat ja võõrkeeli, siis lapsevanemaks olemist ei õpeta keegi.

„Siis on noored järsku vanemad, kes peavad hakkama väikese inimesega toimetama. Ja kui varasem kokkupuude puudub, kuskilt küsida ei ole või ei julge, siis tekivadki mured. Siis on hea, kui oleks teadmine, et lastekaitsja poole võib pöörduda. Et ametnik ei ole karistaja, vaid nõuandja. Õnneks on neid noori, kellel on see teadmine olemas,“ rääkis Ivask.

Peale õiguste ka kohustused

Liivi Noormägi lisas, et tänapäeva noored on muutunud julgeks ja teadlikuks, vahel ehk liigagi teadlikuks. „On olnud juhtumeid, kus noor leiab, et kodus seatud piirid või reeglid ei sobi talle ning on vanemate peale kaevanud.“

Tihti unustavad noored, et õiguste kõrval seisavad alati kohustused, millest tuleb samuti kinni pidada. „Lastega tuleb olla aus ja rääkida nii, nagu asjad on. Ja selgitada, miks on ühiskonnas ja peres reeglid, mis on kõigile täitmiseks. Lapsega tuleb rääkida,“ rõhutas Noormägi.

Ka Kaja Ivask rõhutas, et lapsel on õigus arvamusele, kuid samas tuleb selgitada, et kõik ei käi alati tema soovide järgi. „Asjade korraldamisel arvestatakse igaühe arvamusega nii palju kui see asjade toimimiseks vajalik on. Kui asi toimib nii, nagu lapse arvates vale on, siis tuleb selgitada, miks tema arvamuse järgi talitada ei saanud,“ õpetas Ivask. Nii toimitakse ka vanemate nõustamise puhul. „Igaüks tahab olla parim lapsevanem, aga kui oskusest jääb puudu, on meie eesmärk rääkida, et alati ei käi kõik lapse või vanemate soovide järgi, leidma peab kuldse kesktee,“ andis Ivask nipi.

Reeglist peab kinni pidama terve pere

Kuid suurem nipp seisneb reeglites ja oskusest neist kinni pidada. Ka täiskasvanutel. „Esmased reeglid on need, et asjaajamine käib kella ja kokkulepete järgi. Lastele meeldib, kui asjad käivad kindla rütmi alusel,“ nentis Kaja Ivask. Siinkohal ei pea reeglit pidama millekski piiravaks. „Raam ei pea olema ahistav. Raami peab oskama kenasti ära mahtuda nii, et seal on hea olla, siis on ka ümbritsevatel inimestel hea olla.“

Kehtestatud reeglitest peavad kinni pidama ka täiskasvanud. „Kõige olulisem on enda eeskuju. Enne tuleb vaadata endasse, kuidas ise reegleid täidad, mida teistelt nõuad ja kuidas sa käitud. Noored vanemad peavad mõistma, et vanemana on neil kohustus olla oma käitumisega eeskujuks,“ rääkis Ivask. Nii on kasutu kehtestada telefonis olemise keeld, kui vanem ise samal ajal sõrmega usinalt mööda ekraani libistab.

„Last peab austama. Laps ei ole võrdne partner, tal ei ole samu teadmisi, oskusi ega kogemusi, kuid inimesena on ta meiega võrdne. Ja kui mina austan teist poolt, siis on tõenäoline, et teine pool austab ka mind,“ õpetas Ivask.

Usaldus viib sihile

Nii on ka lastekaitsjate töös oluline kokkuleppeid sõlmida ja teisi austada. „Kui on valida leebema ja karmima variandi vahel, siis alustame alati leebemast. Palju annab enne korda ajada. Ka probleemne inimene väärib lugupidamist,“ rääkis Ivask. Just nii on lootust, et peredes kasvab usaldus ametnike vastu ning koos jõutakse kiiremini lahendusteni. „Ei ole harv kui pereema või isa annavad oma edusammudest teada. See tähendab, et usalduslik suhe on loodud. Kui nad tunnevad, et neist peetakse lugu, siis pöördutakse teinegi kord,“ nentis Liivi Noormägi.

Koostööd tehakse ka ohvriabispetsialisti Rita Kaasiku ning paari Tallinnas toimetava psühholoogiga, kes peredele abi pakuvad. Pöördumine lasteabi numbrile 116 111 või lastekaitsespetsialisti jutule on tasuta.

„Kui pere on enda jaoks midagi välja mõelnud, mis tundub utoopilisena, siis tulge ja rääkige, igale asjale on lahendus olemas. Omavahel vestelda on alati lihtsam, siis teame, mis inimesi tegelikult vaevab. Kõik on läbiarutatav,“ rõhutas Noormägi.

Nii Noormägi kui Ivask näevad, et Eestis on lastekaitse ja sotsiaalhoolekande süsteem astumas uusi ja tublisid samme. Ent on ka kitsaskohti. Üks neist on arusaam, et kogu toetuse ja rahastamise raskus peab langema kohalikule omavalitsusele. „Esimene vastutus on alati perel. Me ei saa soodustada seda, et kõike ära tehakse. Perekond peab vastutama enda elamise ja heaolu eest. Kui on vaja toetada ja nõustada, siis on selleks spetsialistid,“ nentis Noormägi.

„Lastekaitseseadus ütleb, et lapse loomulikuks kasvukeskkonnaks on perekond ja esmane vastutus tema eest on vanematel. Ka riik peaks korraldama lastevanematele koolitusi või nõustamisi, et noori harida, kas või kooli õppekava kaudu. Kui seda õigel ajal teha, on kasu väga suur,“ arvas Ivask.

KERTTU-KADI VANAMB

blog comments powered by Disqus