Üks esimesi standardiseeritud meetodil põhinevaid ulatusliku ala kohta koostatud lindude pesitsusaegseid levikuatlasi oli Briti Ornitoloogiatrusti poolt Suurbritannias läbi viidud töö, mis 1976. aastal ilmus pealkirja all ?The Atlas of Breeding Birds in Britain and Ireland«, koostajaks J.T.R. Sharrok. Nüüdisajal koostatakse lindude kohta pesitsusaegseid, talviseid ja kogunisti rändeatlasi.
Kui palju ja millised linnud meie lähedal pesitsevad
Iseenesest ei ole linnuatlased muud kui rasterpõhjal levikukaardid, mis kajastavad erinevate liikide levikut antud ajaperioodil. Lihtsamal juhul piirdutakse vaid liigi registreerimisega (esineb ? ei esine), keerukamal juhul püütakse aga hinnata ka pesitsevate paaride koguarvu.
Seega saame linnuatlast sirvides teada, millised linnud ja kuidas antud alal levivad ning mõnedel juhtudel aimu ka nende arvukusest. Samas tuleb meeles pidada, et antud skaalas esitatud info võib ühel juhul olla piisavalt ülevaatlik, samas teisel juhul vägagi puudulik. Nii on küll tore vaadata Euroopa linnuatlasest mõne linnuliigi levikukaarti, kuid selle liigi leviku kohta Eestis jääb nii suur skaala üldjuhul ebapiisavaks.
Linnuatlasi on mitmesuguseid: piirkondlikke, üleriigilisi või suisa tervet regiooni hõlmavaid. Vastavalt hõlmatava ala suurusele on pisut erinev ka loendusüksus maastikus, kuid see sõltub muu hulgas ka vaatlejate rohkusest. Inglismaal on tänu suurele huviliste hulgale tehtud piirkondlikku atlasetööd isegi 1 × 1 km ruutudes, samal ajal kui üle-euroopalise atlase puhul oli kasutusel ruudustik küljepikkusega 50 km.
Enamlevinud kaardistusüksuseks on seni olnud 10 × 10 km ruudud, kuid viimastel aastatel on järjest enam hakatud kasutama väiksemaid ruute, sest paljudes riikides on linnuhuvilisi oluliselt juurde tulnud ning on kasvanud nõudmised ka andmete kvaliteedi osas, sest eriti just kaitsekorralduslikult on väiksemad üksused informatiivsemad.
Inimene on üks ütlemata uudishimulik loom
Tegelikult on asjal mitu tahku, nagu enamasti, kui tegemist on loodusega. Esiteks on inimene üks ütlemata uudishimulik loom, keda paljud asjad lihtsalt huvitavad ja kõik. Väga paljudele meie hulgast lihtsalt meeldib teada mitmesuguseid fakte ning teadmised lindude leviku ja arvukuse kohta on lihtsalt üks osa sellest tervikust. Teiseks, osa inimesi otsib maailma nähtustele põhjendusi ja püüab aimata seoseid erinevate nähtuste vahel. Nii on hulk inimesi mures liikide käekäigu pärast, kuid selleks, et midagi arukat ette võtta, tuleb esmalt teada hetkeseisu ning võimalusel ka varasemat olukorda. Ja selles plaanis ilmneb atlaste väärtus looduskaitse eesmärkide saavutamiseks.
Seda on meil ennegi tehtud
Esimese Eesti oma linnuatlase tarbeks koguti andmeid aastatel 1977-1982, nii et enam kui 25 aastat tagasi. Raamat mainitud töö tulemustega ilmus aastal 1993, koostajaks Olav Renno ning selgituseks raamatu kohta on öeldud: ?Eesti haudelindude atlas on meie linnuteadlaste ja amatöörornitoloogide kollektiivne töö. Mõeldud kõigile linnuhuvilistele.»
Tol ajal osales atlasetöös veidi üle 400 huvilise, kellede töö tulemusena selgus muu hulgas, et meie kõige levinum haudelind oli linavästrik (leiti 98,9 protsendis ruutudest). Talle järgnesid põldlõoke, kuldnokk, salu-lehelind ja metsvint.
2003. aastal asus Eesti Ornitoloogiaühing ette valmistama uut atlasetööd. Välitööd on plaanitud aastateks 2004-2007 ning aastaks 2010 peaks olema kogutud materjal läbi töötatud ning valmistooteks vormitud.
Uus atlas tehakse 5 × 5 km ruutudes, seega 4 korda väiksemates kui varasem. Lisaks püütakse vähemarvukate liikide kohta koguda ka kvantitatiivset infot, kaardistades etteantud liikide tegelikud vaatluskohad.
Atlases osalemine ei tohiks olla üle jõu käiv kellelegi. Kuigi linnuliike on palju, saab neid ka töö käigus õppida. Et atlasetöö käigus kogutakse infot kõigi liikide kohta, siis on ka tavaliste liikide äratundmisest kogu töö edukusele suur abi ning paljud liigid saab määrata ka määrajate abiga.
Kuidas “rongile” saada
Kõik huvilised on oodatud meie ürituses osalema! Lihtsaim viis seda teha on esmalt tutvuda vastavasisulise kodulehega aadressil www.eoy.ee/atlas. Kui internetivõimalus puudub või seda kasutada ei soovita, siis tuleks ornitoloogiaühingusse teatada oma vaatluspiirkond (maakond, vald, külad või UTM ruut). Seejärel saadetakse teile aluskaart ruudu piiridega ning tarvilikud juhendmaterjalid.
Loomulikult võib vaatlusteks valida ka mitu ruutu ja vaatlustel võib käia ka sõbra või suisa sõpruskonnaga.
JAANUS ELTS, Linnuatlase programmijuht, Eesti Ornitoloogiaühing
