Kui Ethel aga näituse avamisel oma kursuslaste töid tutvustama hakkas, siis aina keerukamaks ja põnevamaks asi läks. Lõppkokkuvõtteks selgus, et koopiakursus, mis kestis pool aastat ja millele oli eelnenud viieaastane kujutava kunsti kursus, oli olnud korralikuks kannatuse prooviks ja koopia valmimine siiski parajaks katsumuseks kõigile.
Reprod, mille järgi koopia pidi valmima, valiti valdavalt kunsti kõrgajast ? 15.-17. sajandist, mil valitses tugev akadeemiline joonistus, range perspektiivireeglite järgimine ja klassikaline kompositsioon. Valituks osutusid mitu Vermeeri, Raffaeli, Rubensi, Murillo ja Chardini tööd.
“Chardini on väga hea teha, tal on mõnus lopsakas vorm ? ja näe, milline peegeldus!? viitas Ethel punase granaatõuna peegeldusele metallpinnal.
Paremini kui Rubensil
Esmasel tutvumisel tunduvad tööd väga professionaalsed ja nii võibki neid imetlema ja uurima jääda. Etheli kui kunstiõpetaja terava pilgu jaoks oleks aga viimistlemist nende tööde juures veel küll ja küll. Ühel hetkel tuli lihtsalt otsustada, et nüüd on töödega juba piisavalt kaua tegeldud ja need võib lõpetatuks lugeda. “Leukippose tütarde röövimise? maalil on hobused igal juhul paremini maalitud kui Rubensil. Töö teostaja Marian Rõuk on loomaarst ja hobused meeldivad talle väga, nii et ta tunneb looma läbi ja lõhki ? iga tema lihast ja liigutust. Omamoodi lõbus seik oli kursustel ka see, et üks maalija “täiendas? Mansini “Mehe portreed? pisut: kuna talle tundus, et naisakt maali tagaplaanil tekitab piinlikkust, lisas ta sellele õrna seeliku, samuti kohendas ta pisut mehe soengut.
Üks näituse armsamaid töid on Eire Kulbini poolt maalitud Murillo “Netsi Maria lapsepõlve? detail. Üsna keerukas aga oli Rubensi “Susanne Fourmenti portreed? tehes taibata, kust langeb valgus. Kui kõrgrenessanssi ajal kasutati kindlast suunast langevat valgust, siis siin oli selle suunda raskem määrata ? lõpuks taibati, et naine seisab ilmselt kahe akna vahel.
Tumedast heledani
Tööde eesmärgiks oli võimalikult täpselt jäljendada valitud repro hele-tumedust ja koloriiti ehk võimalikult sarnase tulemuseni jõuda, kui see on originaalil. Leonardo da Vinci töö “Daam hermeliiniga? oli aga väga selgete reeglite järgi tehtud, selle koopiat oli õppe-ülesandena väga hea maalida, märkis Ethel Hakkaja omas töö kohta. Selleks, et koopia maalimist teistele õpetada, tuli tal kõigepealt endal selle teostamise etapid meelde tuletada. Neid etappe aga on omajagu. Algul kantakse lõuendile liimikiht, kasutades ikka seda vana head kondiliimi (parim pidi olema tehtud jänese jalakondist!), siis krundikiht, millele kantakse kõigepealt ruudustik ja selle abil joonistus. Alles siis hakatakse ükshaaval peale kandma erinevaid värvikihte, kõige alla tumedam ja siis ikka heledamad, nii et lõpuks jääb pildile hästi sügav ja läbikumav pind. Musta värvi praktiliselt ei kasutata, musta tausta saamiseks segatakse kokku sinist ja punast, et sellest kokku sügav ja soe must toon tekiks.
Kui enamik töid on õlimaalide koopiad, siis Pille Kadastik on maalinud detaili freskost ehk Herakleitose figuuri Raffaeli suurejoonelisest tööst “Ateena kool?. Koopia on tehtud küll õlivärvidega, kuid kaetud õhukese valge kihiga, nii et õlimaal jätab krohvseinale kantud freskomaali mulje.
Detailidele keskendunud koopiate juurde on näitusel riputatud ka tervikreprod, mille järgi detailid on maalitud, nii et näitus on igati õpetlik ja huvitav.
Betti Alveri Muuseumis saab koopiatega tutvuda 5. veebruarini. Seejärel jõuavad meieni Ilmar Kruusamäe loodud kirjanike portreed.
HELI JÄRV
