Tänavu 2. oktoobril möödus 120 aastat päevast, mil Oskar Luts asus õppima Palamuse kihelkonnakooli. Sel puhul meenutati Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis kirjaniku haridusteed tervikuna ning esitleti tähtpäeva puhul välja antud postmarki ja ümbrikku.
Noore Oskar Lutsu suhetest koolidega andis ülevaate kihelkonnakoolimuuseumi teadur Tiina Kivits. Ta tugines põhiliselt Lutsu ja tema kaasaegsete mälestustele.
“Mälestused ei pruugi alati olla tõesed, seepärast räägin Lutsu kooliteest pigem meelelahutuslikus kui teaduslikus võtmes,” ütles Tiina Kivits.
Koolipoiss sai Oskar Lutsust seitsmeaastaselt. Kui tänapäeval läheb sellises vanuses kooli enamik lapsi, siis Lutsu ajal mindi enamasti veidi vanemalt. Karl Mihkla artiklist “O. Lutsu elust ja loomingust” (Eesti Kirjandus 1937) võib lugeda, et Lutsu haridustee varases alguses oli teatud määral “süüdi” tema isa amet. Änkküla koolmeister Ado Jukk käis nimelt Oskari kingsepast isalt uusi saapaid tellimas ning kontrollis siis ka Oskari lugemisoskust. Kiitnud selle heaks, arvas ta, et poiss võiks tema juurde õppima tulla.
“Nad tahavad mu Häänküla (Luts tavatses oma mälestusteraamatutes koha- ja isikunimesid veidi muuta – R.M.) kooli viia. Koolmeister ise oli siin ja muudkui olgu aga mina kahe nädala pärast platsis,” kurdab Lutsu mälestusteraamatu “Talvised teed” peategelane emale. Nii et kui Oskar Lutsu ema Leena Luts on väitnud, et Oskar pandi Änkküla kooli tema südamesoovile vastu tulles, siis Oskari enda mälestustest ülemäärast haridusjanu küll välja ei paista. Tõsi, lugemise ja rehkendamise oli ta kodus justkui iseenesest selgeks saanud ning õpingud ei valmistanud talle mingit raskust vaatamata sellele, et ta oli kaasõpilastest noorem. Õpetaja Jukk on meenutanud, et esimeses pingis istuval Oskaril olnud alatasa sõrm nagu tikk püsti, et koolmeistri esitatud küsimusele vastata.
Änkküla külakoolis õppis Oskar Luts vaid ühe, 1894./1895. õppeaasta. Sealt saadud eelteadmistest piisas, et Palamuse kihelkonnakooli astuda. Kui Änkküla kooli oli Luts läinud esimesel koolipäeval ema saatel, siis kihelkonnakooli viis teda 2. oktoobril 1895 isa, keda Luts oma mälestustes tema kingsepaameti tõttu Naasklipeaks kutsub.
Pigiingel valetab
Mälestusteraamatus “Vaadeldes rändavaid pilvi” meenutab Luts kihelkonnakooli minekut järgmiselt:
“Vana ning sammaldunud lame maja vahib uudishimulikult meile näkku ja avab oma ukse; kopitanud lehk torkab ninna. Naasklipea läheb kooliõpetaja tuppa ja mina sellal tõesti ei tea, mida peale hakata oma isikuga… Surun enda nurka ja vahin sealt välja nagu siil põõsast… tean ainult niipalju, et tükk elurõõmu jälle näpatud mu küljest. Isa tuleb kooliõpetaja Roose toast, raputab mind käisest ja läheb oma teed.”
Palamuse kihelkonnakooli õpilastel olid Lutsu ajal enamasti kõigil hüüdnimed. Oskar Lutsu hakati kutsuma Pigiingliks. Ei teagi, kas rohkem sellepärast, et ta kingsepa poeg oli, või sellepärast, et ta oli ükskord oma kurba saatust kurtes ohanud: “Oh ma vaene pigiingel!” Kui Luts väiksematele koolikaaslastele mõnd juttu vestma hakkas – aga jutuand lõi tal juba kihelkonnakoolis välja –, öelnud suuremad poisid: “Kuulge, kuulge, Pigiingel jälle valetab!”
Kihelkonnakool oli võrreldes külakooliga nn kõrgema järgu kool, mille lõpetajad võisid tööle asuda näiteks vallakirjutaja või külakooli õpetajana. Nagu külakoolis, olid ka kihelkonnakoolis esikohal jumalasõna, katekismus ja piiblilugu. Samas sai Luts õpetaja Ludvig Roose käe all hea vene keele oskuse ja huvitus vene kirjandusest. Eesti kirjandusest köitsid teda eriti Bornhöhe “Tasuja” ja Vilde naljajutud. Teda haaras ka indiaanlaste romantika. Matemaatikaõpingud läksid aga üsna visalt, sest Lutsul puudus enda sõnul “matemaatiline närv”.
Nagu koolivend Alfred Teppan meenutanud on, polnud Oskar koolipäevil sugugi Arno Tali moodi unistaja, vaid hoopis keevalisem tegelane. Ta olnud Tootsi prototüübile Voldemar Tootsonile nii mõnegi koerustüki juures “assistendiks”.
Palamuse kihelkonnakoolis õppis Luts neli talve ja lahkus sealt 25. aprillil 1899. Kooli lõpetades oli Luts vaid 12 aastane ning napi eluea tõttu ei võetud teda naaberkihelkonnakooli eksamitele. Nii jäigi tal lõpudiplom saamata.
Kihelkonnakooli lõpetamise järel hakkas Luts isa nõudel Palamuse veskiomaniku Goldbergi poja käe all Tartu reaalkooli sisseastumiseksamiteks valmistuma. Mälestusteraamatus “Kuldsete lehtede all” kirjutab Luts:
“ Vana Naasklipea ütleb aiva kohutavaid sõnu. “Poiss,” algab ta, “homme sa jälle lähed Grossbergi poja juurde. Vaata, et sa hästi õpid ja kõik meeles pead, mis ta sulle ütleb. Sügisel lähed linna kooli.” See tants enam ei tahagi lõppeda. Kooli ja kooli! Muud ma ei kuulegi kui kooli! Ja veel linna…., tahan õppida kingsepaks siinsamas maal.”
Neli tuhat salmi
1899. aasta sügisel läks ta siiski Tartu reaalkooli sisseastumiseksamitele. Saatjaks oli tal kaasas Lutsude perekonnasõber, ülikooli raamatukoguhoidja Aleksander Rastorgujev. Vene ja saksa keele, ajaloo ning maateaduse eksamiga polnud Lutsul mingeid probleeme, matemaatikaga tuli aga rohkem vaeva näha ning usuõpetuses kukutati ta suisa läbi.
“Kuhu siis jäid mu neli tuhat piiblisalmi, mis mulle kiiluti pähe Alamuse kihelkonnakoolis!” kurdab Luts mälestusteraamatus “Kuldsete lehtede all”. Kaks nädalat hiljem tehtud järeleksam siiski õnnestus ning Luts võeti kooli vastu.
Vaikse loomuga Luts köitis kaaslaste tähelepanu eelkõige oma kirjanditega, milles avaldus juba siis autori huumorisoon. Oskari lemmikaineteks olid kirjandus, keeled, ajalugu ja loodusteadus. Algebraeksam ebaõnnestus tal neljanda klassi lõpus aga täielikult. Rastorgujevi eestkostel sai ta küll reaalkooli neljanda klassi lõputunnistuse, ent lahkus pärast seda koolist.
Aasta oli siis 1902 ja Oskar Luts otsustas õppida apteekriks. Emale põhjendas ta oma valikut sellega, et “apteegis ei tarvitata neid neetud algebratähtesid”. Küll aga tarvitatakse seal ladina keelt ning Luts hakkas võtma ladina keele eratunde. Õiendanud sellealase eksami, sai temast Kivisilla (Hirschfeldti) apteegi õpipoiss. Aastatel 1911-1913 käis Luts veel Tartu ülikoolis farmaatsialoengutel.
Nii võib öelda, et Oskar Luts õppis ühtekokku neljas koolis: Änkküla külakoolis, Palamuse kihelkonnakoolis, Tartu reaalkoolis ja Tartu ülikoolis, ent nagu Tiina Kivits märkis, ei saanud ta ühestki koolis lõputunnistust. Küll aga sai ta Palamuse kihelkonnakoolist kaasa eredad mälestused, mis hiljem vormusid meie kultuuriruumi üheks tuntumaks teoseks, jutustuseks “Kevade”.
Oskar Lutsu haridustee
* 1894-1895 Änkküla külakool
* 1895-1899 Palamuse kihelkonnakool
* 1899-1902 Tartu reaalkool
* 1911-1913 Tartu ülikooli farmaatsiaosakond (vabakuulaja)
RIINA MÄGI
