Materjal, millest näitus koostatud, ei pärine sugugi üksnes muuseumi fondidest: seda tõid muuseumi üleskutset järgides kokku paljud Palamuse inimesed, eeskätt endised ja praegused õpetajad. Eriti palju kogunes just fotosid, mida toodi lausa albumite kaupa. Neisse süüvimine võtab mõistagi aega, ent see tasub ära: kui tuttavaid nägusid on lootust leida vaid kohalikel inimestel, siis ajastu märgid paljastuvad ka kõigile teistele.
Peale fotode saab näha ka viimasest kolmest aastakümnest kõnelevaid esemeid ja dokumente: aukirju, diplomeid, atesteerimistunnistusi, vimpleid, pioneerimaleva- ja rühmapäevikuid, eri lendude koolilõpusõrmuseid, kooli suveniirklaase, abiturientide ballide kavu-kutseid, populaarsemate abiturientide hulgast valitud Teelede-Tootside õlalinte jne.
Säilinud on ka Palamuse kooli omaaegse direktori Evald Kägo lõpuaktusekõne tekst aastast 1983. Mõistagi tuli sel ajal abiturientidele veel meelde tuletada, et käimas on nõukogude rahvale nii oluline, XI viisaastaku kolmas ja otsustav aasta. Ent selle juures ei keelanud keegi noortele mõista andmast, et kommunismiehitajaks saamise kõrval peaksid nad ikka saama ka lihtsalt tublideks inimesteks.
Direktori portfell
Evald Kägo oli Palamuse keskkooli direktor tervelt 25 aastat ? 1959-1984. Nüüdseks Toonela teele läinud teenekast koolimehest järele jäänud dokumente ja esemeid tõi väärikasse “taarasse” ? Evald Kägo monogrammiga nahkportfelli ? pakituna muuseumisse tema poeg Raimo Kägo. Näituse avamisel viibinuil oli võimalus jälgida ka kümme aastat tagasi videolindile võetud intervjuud, milles Evald Kägo uue koolimaja saamislugu meenutas.
Vajadus uue koolimaja järele oli 1970. aastate alguseks väga suureks kasvanud, sest õppetöö käis mitmes eri hoones ja õpetajatel andis nende vahet lipata. Esimene katse kopp maasse lüüa läks siiski vett vedama, sest projekt, mis välja pakuti, oli mõeldud viiesaja õpilasega koolile, Palamusel oli aga õpilasi kolmesaja ringis. Vahepeal kõneldud isegi vanale koolimajale juurdeehituse rajamisest, millega mõned õpetajad vägagi päri olid. Lõpuks, pärast bürokraatiaveskite mõningast jahvatamist kohandati Palamuse kooli jaoks mingi kaheksaklassilise kooli tarvis tehtud projekt, lisades sinna mõned hädavajalikud ruumid.
“Mäletan, et pidasime 1973. aasta hilissügisel parasjagu lastevanemate koosolekut, kui ehitusmehed uksest sisse marssisid ja küsisid: “Kuhu me materjali maha panna võime? Me hakkame teile uut koolimaja ehitama.” Küll see oli siis ikka suur rõõmusõnum ja õnneliku juhuse tõttu said sellest kohe osa ka lapsevanemad,” meenutas Evald Kägo.
Silm peal
Rõõm oli küll suur, aga ehitusel tuli tollal ikka silm kõvasti peal hoida. Insener Noodla, kes Jõgeva Mehhaniseeritud Ehituskolonni poolt objeki kureerima pidi, tavatsenudki öelda, et tal pole vaja eriti Palamusel käia, kuna koolidirektor on ise kogu aeg ehituse juures. Sellele vaatamata ei saadud hoonet esimesel, 1974. aasta lõpus tehtud katsel vastu võtta, sest kiirustades oli praaki tehtud ja vaegtööde nimistugi oli pikk. Maja pidulik avamine sai, nagu öeldud, teoks 1. septembril 1975.
Kui esialgu tundus majas ruumi lahedalt olevat, siis ajapikku jäi seegi hoone koolile väikeseks ja 1999. aastal tuli sellele juurdeehitus rajada.
“Kuigi õpilaste arv ei ole kasvanud, kipub meid nüüdki jälle ruumikitsikus kummitama,” ütles Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumi õppealajuhataja Merike Teppan. “Kaasaegse õpikeskkonna kujundamiseks on lihtsalt rohkem ruumi vaja.”
Oma kool on iga paiga rahvale kallis ja sellega on eri põlvkondade inimestel seotud nii sarnaseid kui ka erinevaid mälestusi. Näitus “Vaadeldes rändavaid pilvi”, mis jääb avatuks kuu lõpuni, aitab Palamuse kandi rahva koolimälestusi elavdada. Muuseum on tänulik kõigile, kel polnud kahju oma esemeid näitusele loovutada.
RIINA MÄGI
