Uus termin koolikiusamine on kahetsusväärselt tuntud. Mida see endast kujutab, teavad koolijütsid, nende vanemad ja vanavanemadki.
Aga kas lapsevanemad endale alati aru annavad, et ka nemad ise mõnikord sellele väärnähtusele soodsa pinnase loovad?
Olin hiljuti ühes Jõgeva kaupluses masendava, kuid kahjuks mitte väga haruldase elupildi tunnistajaks.
Kaupluses oli pisike piiga oma emaga, kes ühegi oma lapse teo ega liigutusega rahul polnud. Küll ei leidnud prillikandjast koolieelik lapsevanema arvates riiulist piisavalt kiiresti vajalikku kaupa, küll jäi ta emale muul moel jalgu. Lapse loomulik reaktsioon oli veelgi kohmakamaks muutuda ja lõpuks lausa omaenese jalgadele komistada, mis muidugi tema kõige kallimalt ja lähedasemalt inimeselt uue tänitushoo vallandas.
Kas mõtleb too lapsevanem oma ebaõnnestumisi ja santi tuju omaenese lapse peal välja elades ja teda alandades, et valmistab teda ette eluaegseks peksupoisiks? Sest arake, kellest elurõõm ja eneseusk juba enne kooliaega välja juuritud, jääb koolis kohe teistele ette. Ja kui keegi narrimisega algust teeb ja vastulööki ei saa, ongi kiusulaviin liikvele läinud. Teine võimalus on muidugi, et kodus alandamist kogenu koolis endast veel nõrgema leiab, kellest ise vaimselt üle olla. Nii sünnivadki negatiivses mõistes klassi liidrid, aga ka kaevupunnid-intrigandid-laimujuttude tootjad, kes teiste ehedat koolirõõmu mürgitavad. Kui mure juba olemas, on seda lahendada raske, kui mitte võimatu. Oleks mõistlik, kui lapsevanemad õigel ajal oma käitumist rohkem kontrolliksid, siis oleks hiljem kurtmist, hädaldamist ja süüdlaste otsimist vähem.
MARITE OJASERV
