Aedniku aasta sai sedakorda ametlikult oktoobrikuuga läbi. Novembrikuu alguses leiame Siiri Värgi aga veel koolimaja ees peenarde juures askeldamas. “Püüan siin, jah, oma peenraid päästa,” ütleb ta peenrakivide vahelt lehti korjates. Koolimaja ees akende all uhkeldab ilus maakividest moodustatud peenar, eemal on pisut väiksem. Maja kõrval on aga õige suur kiviktaimla, mida veel praegugi, hilissügisel, silmal ilus vaadata. Nii kaugele, kui näha, tundub olevat kõik kaunis kooskõlas ja korras hoitud. Võib vaid ette kujutada, millised kõik need peenrad, lilleklumbid ja põõsastikud veel suvel on.
Kolm-neli aastat veel
“Arvan, et nii kolm-neli aastat läheb veel, enne kui loorberitele saab jääda,” ütleb aednikuproua muiates. “Loorberitele” jäämise all mõtleb ta, et pärast seda, kui ümbrus on võtnud plaanitud kuju, jääks üle vaid hooldus, kui mitte arvestada mõnede puude või põõsaste tähtpäevade puhul.
Siiri Värk kiidab kooli direktorit Malle Weinrauchi, kes teda usaldanud on ning kellega koos on võimalik alati lahendusi leida. Pealegi pole ju kaugeltki iga kool vajalikuks pidanud kooliaednikku tööle palgata.
Pala koolimaja ümbrus eristub ümbruskonnast selgesti. “Kui see hukas osa, mis teisele poole kraavi ja suurte majade juurde jääb, ka ükskord korda saaks, oleks Pala keskus päris kena. Looduse poolest on ju siin ilus ja kui veel hooldada ka, siis võiks uhke olla küll,” leiab aednik.
Järgmisel suvel tahab kooliaednik asuda kõigepealt tiigi äärt kujundama ja kraave korda tegema. Et õues on valmis saamas väliklassi hoone, on nad juba koos direktoriga aru pidanud, mismoodi selle ümbrus peaks välja kujunema. Ohvriks tuleb selle nimel tuua ilmselt lehtla, mis väliklassile jalgu kipub jääma. “Eks siis tuleb natuke ümber mõelda,” räägib Siiri ning tunnistab, et tal on juba mitu nägemust, mis ja kuidas olla võiks.
Siis näitab Siiri veel, kuhu on plaanitud püsilille- ja kuhu roosipeenrad, kuhu kavatsetud põõsaid istutada, muru rajada ja mismoodi koolimaja tagune ala ning spordiplats peaks kaugemas tulevikus metsaga kooskõlla viidud saama.
Kividel on mitu mõtet
Sestpeale, kui Siiri kooliaednikuna tööle asus, on koolimaja ümbrus väga palju muutunud. “Peenrad olen ma kõik ümber teinud,” ütleb ta. Kõigepealt sai kohale toodud kuus suurt autokoormat mulda. Siis asus Siiri koos abikaasa ja lastega mööda ümberkaudseid teeääri kive korjama. Lugematuid järelkärutäisi on nad oma autoga niiviisi kooli juurde toonud. Siitkandi tee- ja põlluääred peaksid selle tagajärjel igatahes tükk maad puhtamad olema.
Kõigepealt asus Siiri kujundama akende alust peenart maja ees. Tavaline lillepeenar seal ennast ei õigustanud. Vihmavesi räästa all rikkus ka mõndagi ja ükski taim seal eriti ei edenenud. Siiri leidis, et kivid seevastu muutuvad räästaveest ainult ilusamaks. Tuli otsida vastavad taimed nende vahele. Nagu selgus, meeldis seal kadakatelegi, mis alguses pisut kidusid ja siis ilusaks muutusid. Kiviktaimla maja kõrval, mis aedniku arvates alguses “natuke näotu” oli olnud, on tänaseks hoopis suureks ja uhkeks muutunud. Siiri on hoolitsenud selle eest, et seal oleks võimalikult palju lillesorte ja värvikirevust, et erinevates värvides õisi oleks kevadest kuni sügiseni välja. Üks väiksem peenar kooliõues, mis eelmistega ilusas kooskõlas, sai valmis tänavu suvel. “Mulle maakivid meeldivad,” ütleb Siiri selle kohta, et Pala koolimaja ümbrus nende abil nüüd täiesti omapärase ja kordumatu näo on saanud. Nagu selgub, on peale ilu kividel veel üks otstarve. Kui varem olid ümbruskonna napsivennad tihtipeale õhtuti koolimaja juures lehtlas istuda armastanud ning sinna juurde autodega sõites alailma muru rikkunud, siis uued lillepeenrad hoiavad vähemalt autod eemale. Kes siis oma masinat ikka lõhkuda tahaks.
Oma pere ja koolilaste abiga
“Ilma oma pereta ja koolilaste abita ei saaks ma midagi ära tehtud,” ütleb Siiri. Et tänapäeva lapsed on üldiselt endiste aegadega võrreldes tunduvalt pretensioonikamateks muutunud, tunnistab temagi. Ometi on Siiri veendunud, et lapsed teevad tööd heameelega. Seevastu seadused lastele töö leidmist sugugi ei soosi. Oma aednikuametis olemise ajal pole tal olnud põhjust koolilaste kohta midagi halba öelda. Seda tuleb tunnistada küll, et võrreldes alguseaegadega tulevad lapsed nüüd parema meelega tööd tegema ja lausa kõrvalehiilimist pole ta täheldanudki. Eks igaühel ole seda parem meel, mida enam ta asja mõtet näeb ja ennast vajalikuna tunneb. Seepärast on kooliaednik ikka püüdnud igasse lapsesse suhtuda kui võrdne võrdsesse ning pole ka aitäh ütlemisega kitsi olnud. Et piirkond on võrdlemisi suur, käiakse klasside kaupa riisumas ja muid töid tegemas ning suviti on ka aiatööpäevad.
Hoopiski mõeldamatu oleks aga suvel ümbruse korrashoidmine ilma oma pere meesteta. Juba ainuüksi niitmine nõuab oma kolm päeva. Selle töö teevad ära kõige vanem poeg, 18-aastane Tauri, kes õpib Alatskivi Keskkoolis, ning vanuselt järgmine Risto. Tauri hooleks jääb enamasti traktoriga niitmine, Risto on ametis trimmeriga.
Oma, armas ja kodune kool
Sellel ajal, kui Siiri koolimaja õues askeldab, on majas sees erinevates klassiruumides tunnis Risto, Liis ja Kaarel. Kodust Kirtsi külast, kuhu otseteed on kuus ning ringiga minnes kolmteist kilomeetrit, tullakse hommikul autoga koos. Tee on Siirile oma kooliajast tuttav, sest sellest kodust Pala ja Saare valla piiril metsade keskel on ka tema ise omal ajal koos õdede Saima ja Sirjega Palal koolis käinud. Siiri enda lapsed on nende perest kolmandat põlve Palal koolilapsed, sest siinses koolis on käinud ka Siiri vanemad.
Pärast Räpina aiandustehnikumi lõpetamist 1985. aastal oli Siiri mõnda aega tollase majandi Ranna osakonnas brigadir, kuni lastega koduseks jäi. Oma ja armas kool ning südamelähedane aednikuamet on nüüd tõeliselt meeldivas kooskõlas, sest nagu Siiri ütleb, on loodus teda lapsest peale sidunud. Vanem õde Saima, kes Siirit väiksena kooliteel saatis, oli ilmselt eeskujuks ka elukutse valimisel. Praegu on magistrikraadiga õde bioloogiaõpetaja Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis ning peab perefirmat Aiasõber. Õde on ühtlasi Siirile olnud aednikutöös üks suuremaid nõustajaid ja ka kooliaia heaks annetajaid. Koolieluga on omal moel seotud ka teine õde Sirje, kes töötab Avinurme koolis majandusjuhatajana.
“Aednikul on tegelikult kogu aeg tööd,” leiab Siiri. Kevadest ja suvest ei maksa rääkidagi, aga tööd jätkub ka hilissügisel ja talvelgi, kui mõelda, et iga puu ja põõsas vajab oskuslikku ja korralikku lõikamist. Seda tööd käib Siiri tegemas ka ümbruskonnas tuttavate aedades.
Taimedega peab aga hästi läbi saama, kui tahad, et nad hästi õitseksid ja kasvaksid, selles on Siiri täiesti kindel. “Nii iga taim kui loom vajab armastust. Lill õitseb ka ilusamaks, kui sa temasse hästi suhtud,” leiab ta ning ütleb, et on vaid üksikud taimed, millega ta hästi kokkuleppele ei saa, näiteks asalea ja alpikann. See aga ei tähenda veel, et need talle vastumeelt oleksid.
VAIKE KÄOSAAR
